01.03.2009 Taupo ümbruse termaalalad [looduse imelised värvid]

[maare] Hommikupäike särab hoogsalt ning tänast päikselist päeva alustame Kadi ja Rando toas, kus meisterkokk Rando serveerib igaühele vastavalt eritellimusele valmistatud hommikusööki. Härjasilmad ja omlett rohke juustuga ning värske salat maitsevad imehästi. Hästi alanud päev jätkub samuti kenasti, sest nagu öeldud, täna särab taevas päike ja väljas läheb varsti isegi kergelt kuumaks. Kuum tundub ilm küllap ka seetõttu, et tänase päeva veedame sõna otseses mõttes tulisel pinnasel – Taupo ja Rotorua ümbrus on nimelt kuulus suitseva värvilise pinna, podiseva muda ja keeva veega järvedega termaalalade poolest.

Esimesena oleme külastamiseks valinud Wai-O-Tapu Thermal Wondrelandi. Koht, kust Kadi ja Rando oma eelmisel, lühikesel Uus-Meremaa reisil läbi põikasid ja mis neile nii kustumatu mulje jättis, et lahkuda ei saanud ning peaaegu oleks neid ähvardanud lennukist maha jäämine. Läksime niisiis suurte ootustega ning me ei pidanud pettuma. Justkui kõnniks mingil teisel planeedil – ümberringi suitses, podises ja kobrutas, maapinnas haigutasid kraatrid, justkui pommiaugud ning pisikesed veesilmad kujutasid endast rikkalikku värvigammat – erkkollasest neoonrohelise ja purpurpunaseni. Seda peab lihtsalt ise nägema.

Palju oli uudistada ja seda ükshaaval kirjeldada läheks ehk liiga pikaks – olgu siinkohal ära mainitud looduslikult mullitav ”šampanja” bassein, Lady Knox Geyser, mis igal hommikul kindlal kellaajal pea 20 meetri kõrguse joana maapinnas välja paiskub ja neoonrohelise veega järv. Ja muidugi lindude haudumiskraater ehk kraater, mille põhjas olevad geisrid soojendavad kraatri seinu niivõrd, et lindudel pole ise vaja poegi välja haududa – tuleb vaid munad muneda kraatri servas asuvatesse õnarustesse ning soe aur toimib munade haudumisel emalinnu sooja kõhu eest. Kogu selle pöörase maailma kohal hõljub muidugi mädamuna- ehk tegelikult väävlihais. Mõnikord vängem, mõnikord talutavam.

Väljas on tõesti kaunis palav ning peale Wai-O-Tapu külastamist teeme peatuse tee ääres asuva jäve ääres ning võtame ette värskendava supluse. Edasi ootab meid järgmine imedemaa – Waimangu Volcanic Valley. Teel sinna arutame isekeskis, et tegelikult on sarnast maastikku võimalik kogeda ka Eestis, Tallinna külje all, Maardu ja Kallavere lähistel vanas fosforiidikaevanduses kolades. Ka seal on kummastava kujuga kraatreid ning imeliku värviga veekogusid – noh nende tekkepõhjused on küll veidi teistsugused kui Uus-Meremaa termaalaladel, aga no turistidele vaatamiseks võiks ju ikka välja pakkuda. Niimoodi, tulevasest turismiatraktsioonist fanataseerides olemegi Waimangu vulkaanilise oru veerele jõudnud.

Waimangu on Wai-O-Tapuga võrreldes suurem ja veidi hajusam imedemaa, kuid uudistamist jätkub siingi küllaga. Siin ei ole mitte ainult suitsevad kraatrid, vaid suitsu imbub lausa mäetippude külgedelt, meelde jääb türkkiissinine järv, maapinnast pulbitsevad kuumaveeallikad ning peaaegu keeva veega jõgi – imestusega vaatame, kuidas üks lind selle ääres veega tiibu soputab ning ristime linnu kiiresti supikukeks. Waimangu Valley matkarada on sätitud nii kavalalt, et lõpust saab bussiga jälle tagasi algusesse sõita.

Huka nimeline juga ehk Huka Falls on koht, kus teeme järgmisena peatuse. Mäsleva veejoa jõud on aukartust äratav aga samas nii põnev ning tekitab meie peas plaani proovida ära rafting – loomulikult ei korralda keegi raftingut Huka joal – see tähendaks ilmselget hukku, kuid lähedalasuvatel jõgedel on raftingupaadiga võimalik seigelda küll. Nii sõidame veel korraks läbi Taupo turismiinfopunktist ning broneerime endile raftingutripi järgmiseks hommikuks. Kõige kangema kraadiga jõge kahjuks selleks päevaks pakkuda ei ole aga veidi lahjem ehk kirjelduste järgi keskmise raskusastmega, on täiesti olemas. Paneme nimed kirja, maksame ära ning hommikul lubatakse meid hotelli eest peale võtta.

Kuu kraatrid ehk Craters of the Moon on viimane tänasel päeval külastatav termaalala. Et selle külastusaeg hakkab läbi saama, läbime oru kiirkõnnil ent ei jäta siiski sisse kiikamast siinsetesse podisevatesse kraatritesse ja kuulamata mäe küljelt välja puhiseva auru poolt tekitatud heli. Liikuda tuleb muuseas mööda laudteed – noh nagu meil Eestis rabas – ainult selle vahega, et rajalt kõrvale astudes ei varitse mitte oht vajuda külma ja põhjatusse laukasse vaid astuda keeva veega katlasse või põlevada tallad kuuma auruga. Igaks juhuks seda me ei katseta.

Õhtu möödub jällegi hotelli basseinis ning varakult kobime magama – kuum päev on küllalt väsitav olnud ning ees ootab varahommikune ärkamine, et proovida ära seiklus jõel raftingupaadis.

+16 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]