02.03.2009 Rangitaiki River Rafting [raftimas ja maoorisid vaatamas]

[maare] Täna pakub Rando oma võrratut hommikusööki varajaselt – meid ootab ees rafting Rangitaiki jõel, korraldajaks firma nimega Kiwi River Safaris. Hotelli juurest pakitakse meid väikese bussi peale, kus juba osa seltskonda ees ootab. Sõit jõeni võtab umbes tunni ja esimene peatus on hoopiski lõppjaamas – seal antakse meile selga kalipsod ning jagatakse kiivrid-mõlad. Bussi taha pannakse järelkäru kahe raftingupaadiga ja algab sõit raftingu alguspunkti (mõistagi läheb tee ülesmäge, et jõgi ikka hoogu saaks). Tegelikult on Rangitaiki jõe raskusastmeks 3 - 4 (5 on kõige kõvem), ehk siis selline keskmine rafting, mõne kiirema kohaga.

Eestlased jagatakse kõik ühte paati ning toimub instruktsioon. Meie paatkonda juhib energiline meesterahvas, huvitava nimega – MP, kõrvalpaatkonnal on naisjuht. Aili näib veidi mureliku näoga ja minul on ka natuke põnev olla ... aga vesi mulle ju meeldib. Siis teele – ahjaa, kusagil poolel teel pidavat ootama meid kaameraga kutt, nii et kokkulepitult peame siis kaamerale poseerima. Pildistatakse ja filmitakse tegelikult üsna mitmes kohas ning lõpuks saame endile osta ka DVD, mälestuseks meie seiklusest. Jõgi on tegelikult pigem keskmine kui vürtsine aga meie paadijuht saab sellest aru ning kostitab meid paari lisatrikiga. Näiteks kihutame täiel hool ühest kitsast kivilõhest läbi ja jääme seisma nii, et tagumine istuja saab korralikku dušši nautida. Korjame jälle hoogu ja ... „Paremale serva! Nüüd vasakule! Aerutame!“ ... kõlab MP hääl. Kõrvapaadist vaatavad ettevaatlikud näod meie lustimist pealt – päris vahva!

Lõpp on rahulik ja meid lastakse paadist välja, saame allavoolu niisama vees liuelda. Jutustame oma paadimehega ja too pärib, et kui kõrged mäed siis Eestis on ka. Saanud teada, et kõrgeim tipp on 318 meetrit ei jõua ta ära imestada, kuidas me mägijõge ei pelga. Lõpuks hakkab isegi veidi jahe ning ronime paati tagasi. Tegelikult on päris tore retk, pealegi seletab meie paadimees, et hetkel pakutav nn kõvem jõgi on kõvem vaid mõnest kohast ja ülejäänud osas on sõit veel rahulikum kui siin. No olgu. Nn „staabis“ saame kuivad riided selga, pakutakse võileibu ja vaatame ühiselt pilte. Seejärel pannakse meid bussi, mis võtab suuna jälle Taupo poole.

Enne ärasõitu Taupost teeme väikese poetuuri. Meie Heitiga eriti šopata ei viitsi, kõnnime niisama ringi imetleme ühel vaateaknal suurt reklaami, kus Uus-Meremaa Ironmani võitjate seas ka Ain-Alar Juhansoni nimi ilutseb. Teeme pilti, mille peale üks möödakäija küsib, kas ehk Heiti seal kirjas on :). Poetuuri aeg saab ümber ja Heiti keerab autonina Rotorua nimelise linna suunas. Õhtu hakul on plaanis kohale jõuda.

Aga enne veel, kui Rotoruasse jõuame, teeme peatuse teele jäävas maoorikülas, Tamaki Maori Village, mis osutub tõeliseks turistilõksuks. Tegemist on mingi vabaõhumuuseumi laadse kohaga, kuhu busside viisi turiste tuuakse. Kusagile sisehoovi korjatakse meid kokku ning algab etendus: bussidest valitakse välja vanemad ja need peavad siis sõjatantsu etendavate maooripealikega rahu sõlmima ning nina vastu nina hõõruma. Päris totakas on kogu see lugu ja me ei ole muidugi kitsid omakeskis kommenteerima. Ühtäkki kostab aga selja tagant selges eesti keeles – „tere“. Tuleb välja et paar eestlast on kuskile bussi sattunud ja nad peavad vajalikuks oma kohalolekust meile märku anda: „noh, et te siis teate, meie oleme ka eestlased“. Väga tore, siis teame oma suu õigel ajal kinni hoida :). Toimub etendus, siis kuskil saalis veel üks, pärast mida antakse süüa – kohalikku maooritoitu. Toit, mida serveeritakse pikkade laudade taga suures saalis pole suurem asi ja varsti, peale väikest tuuri suveniiripoes, paneme autole hääled sisse. Nüüd on see siis nähtud ... maooriküla.

Hilisõhtul jõuame Rotoruasse, linn on termaalalale kohaselt väävlihaisune. Ka meie motellis, Red Rock Motel, peaks reklaamitult olema termaalvee bassein. Ongi, aga päris naljakas – keset hoovi on selline plekist putka, sees väike bassein nii kuuma veega, et alguses sisse minna ei kannata. Laseme külma vett juurde ja istume siis veidi selles kuumas vees. Putka meenutab nõukaaegset sanatooriumi ja pole just väga õdus – seega teeme sealt varsti minekut oma tavalisele, õhtusele veinimaitsmisele.

+10 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]