23.11.2008 Boquerón - Arecibo observatoorium - El Yunque [vihmametsa ööbima]

[maare] Nii. Vähese sõidu päev. Hommik oli veidi pilvine, seega tegime vaid kiire ujumistiiru rannas ja pikem päevitamine jäi ära. Võtsime suuna keskmaale, mägedesse, kus asuvad Rio Camuy koopad, mis tundusid väga huvitavad vaadata. Teel läksid pilved muudkui tihedamaks ja hakkas sadama. Alguses vähehaaval aga mida kõrgemale mägedesse tõusime, seda tihedamaks läks sadu. Varsti sadas juba lakkamatult tihedat vihma.

Koobaste juurde st. rahvuspargi väravasse jõudes selgus, et koobastesse minna ei saagi. Pidavat sadama juba teist päeva järjest ja koobastes libe ning ohtlik. Mis, siis ikka – keerasime autonina Arecibo observatooriumi poole – et äkki siis see on ikka lahti ja vaatame ära, kui juba olime siia mägedesse tulnud. Vähemalt mees rahvuspargi väravaputkas ei öelnud küll, et observatoorium kinni oleks.

[heiti] Arecibo Observatooriumiks kutsutakse maailma suurimat raadioteleskoopi, mille taldriku läbimõõduks on 305 meetrit. Taldrik koosneb peaaegu 40 000-st perforeeritud alumiiniumtahvlist, millest igaühe suurus üks korda kaks meetrit. Meie jaoks ei olnud vähetähtis ka fakt, et sama antenni kohal võitles James Bond pahadega, filmis „Golden Eye“.

[maare] Kohale jõudes mitte enam ei sadanud, vaid kallas taevast vett alla. Nii saime juba parklast ülesmäge observatooriumi hoonesse jalutades korralikult märjaks, küll õnneks põhiliselt pükste osast, sest nüüd kulusid ära kaasasolnud õhukesed vihmakindlat joped. Observatooriumi hoones oli uudistamiseks välja pandud igasugust huvitavat materjali nii observatooriumi enda töö kui ka erinevate taevakehade ja maale sadanud komeetide kohta. Veelgi põnevam oli aga väljast kiigata seda ülisuurt taldrikut ennast. Koguaeg oli selline tunne, et nüüd hakkab õõnes naisehääl kohe numbreid kümnest tagurpidi lugema nagu seal Bondi-filmi lõpus :).

Aga vihma muudkui kallas ja kaua taldrikut siis me ei vaadanud ka. Väike peatus veel suveniiripoes, kus muuhulgas sai osta ka kosmonautide jäätist :) ning siis kiirel sammul auto poole. Et pidi olema vähese sõidu päev, võtsime kohe suuna Luquillo poole – linnakesse Fajardo lähedal, kuhu oli siis plaanis mõnusasse rannahotelli paika jääda nii paariks-kolmeks päevaks. Sest sealt oleks hea lähedal minna nii vihmametsa, kui sõita Fajardost laevaga Culebra saarele. Noh ja pealegi sirvisime kaasas olevat brozüüri „Places to go in Puerto Rico“ ja seal tundus olevat imeilus sinise vee ja valge liivaga rannaribake.

Heiti GPS valis meile mägedest allatulekuks tee, mida ühelgi paberkujul kaasasolnud kaardil märgitud polnud. Tee oli tõesti väike ja kitsas aga see-eest lookles põnevalt üles-alla. Mägedest allapoole sõites jäi sadu järjest vähemaks ja lõpuks alla rannikule kiirteele jõudes oli juba täiesti läbi. Tunnike sõitu, kuhu sisse mahtus ka järjekordne eine mingis mõttetud kiirtoidukohas. KFC seekord – puhh ... ma ei saa küll aru, miks sellised söögikohad populaarsed on. Toit oli täpselt sama halb kui kahjulik ta on.

Ilm oli endiselt pilvine, aga ei sadanud, kuid Luquillo-sse jõudes selgus, et vähemalt idarannikul on kõva tuul. Tiirutasime Luquillos ringi, otsides seda rannaäärset hotelli, mille eelnevalt olime välja vaadanud. Aga mida polnud, oli ilus puhas hotell mõnusa valge liiva ja sinise veega ranna ääres. Ranna ääres olevad majad tundusid küll olevat välja üüritavad aga näisid mahajäetuna ning ei kutsunud kuidagi üleüldse. Ranna leidsime, aga nagu ikka – ei valget liiva, ei sinist vett – prügi ja palmilehed keerutasid tugevas tuules, palmipuud ise olid tuule käes looka vajunud ja hulkuvad koerad kössitasid nukralt karjakaupa koos. Olime täitsa nõutud: kas siis tõesti ei olegi Puerto Ricos toredat randa mujal, kui kõrge tara taga varjunud steriilsetes resort-ides?

Otsisime siiski edasi, lähenesime rannale teiselt poolt ja leidsime lõpuks pisikese ja üsna toreda rannaäärse hotelli. Yunque Mar Beach Hotel oli aga täiesti tühi, ei külastajaid, ei personali. Lõpuks tuli liibates üks meesterahvas, kes midagi hispaania keeles seletas. Saime lõpuks aru seda, et perenaine olla läinud supermarketisse ja me võime talle hotelli retseptsioonist helistada. Uudistasime veidi ringi – hotell oli tegelikult päris armas, oma basseiniga ja puha. Aga see tühjus ja tuul ... natuke õõvastav oli. Rannale viiva värava küljes rippus silt, mis hoiatas, et sinna minek on vaid omal vastutusel ja ... naabermaja poole vaadates avanes vaatepilt, mis andis tunnistust rannikutuulte tööst: maja oli pooleldi mere kohale viltu vajunud ... Tagatipuks oli hotelli telefon tumm – nagu õudusfilmis :).

Selle aja peale, kui ma lõpuks oma mobiili kasutades perenaise kätte sain, olid Heiti, Kirsti ja Jaak juba peaaegu ära otsustanud, et siia me siiski ei jää ja kuna rannailma nagunii pole, läheme juba täna õhtul üles mägedesse, El Yunque vihmametsa äärsesse hotelli. Nii, et perenaise saabudes vaatasime toad üle, tänasime ja lahkusime. Aga tegelikult oli see hotell ikkagi täitsa kena ning ilusa ilmaga ja hooajal on seal kindlasti tore olla ning rohkem rahvast ka.

Jälle autosse. Olime päris tüdinud aga samas tegi see kõik nalja: pidi olema ju vähese autosõidu päev, aga nüüd hakkas juba varsti hämarduma ja me polnud ikka veel omale ööbimiskohta leidnud ega õieti autost välja saanud :).

Helistasin Casa Cubuy Ecolodge nimelisse hotelli, mida LP tungivalt kohe vihmametsa serval soovitas. Jah, neil on vabu kohti küll ning nad hoiavad neid meie jaoks siis. Kas me tahame ka nende juures õhtust süüa? Ei, otsustasime, et läheme ja ostame endale mõnest poest natuke toidupoolist ja rohkem rummi kaasa :). Järgnes keskmiselt ägedam sõnavahetus, peamiselt minu ja Heiti vahel selle kohta, millist teed pidi minna: Heiti GPS näitas otseteed üle mägede, minule aga oli hotellitädi kirjeldanud, et tuleb minna kiirteed pidi Fajardo-st mööda ja teiselt poolt mäge ringi. Paberkaardid olid samuti erinevad – mõnel oli tee üle mägede olemas, mõnel tee vähepealt justkui katkenud. Mida siis ikkagi teha? Usaldada GPSi, mis täna meid juba korra ilusa teega üllatas, või siiski talitada hotelli perenaise näpunäidete järgi ... Lõpuks otsustasime siiski auto nina Fajardo poole pöörata ja muuhulgas minna läbi tee äärde jäävast kaubanduskeskusest.

Miskipärast oli aga suur toidupood suletud, samamoodi kõrvalasuva Walgreens’i toidulett – riiulid olid kinni kaetud nagu meil alkoholilett peale kella kümmet õhtul. Milles asi? Fotoleti taga seisev noormees üritas meile midagi selgitada inglise-hispaania segakeeles, millest võis aru saada, et kohalik seadus keelab pühapäeval peale kuut toidukaupu müüa ... hmm kummaline lugu igatahes. Kõrvalasuvas bensiinijaamast aga siiski üht- teist sai, rummi sealhulgas :). Bensiinijaamas kohtasime ka politseinikku, kes niiväga meiega juttu tahtis ajada. Temalt sai Jaak lõpuks ka juhised, et Fajardo kaudu ringi minna on õige, ses otseminekul on vahepeal teel ära uhutud ning sealt autoga läbi ei saa. Politseinik andis veel oma mobiilinumbri ja ütles, et siinkandis pidi kõik turvaline olema, aga kui miskit vaja, siis helistagu me talle julgesti. Istus siis autosse, lülitas vilkurid sisse ja sõitis veel mõnda aega meiega koos, justkui kontrollides, et me ikka õigesti läheme :).

Fajardost mööda, keerasime kiirteelt maha varem öeldud kohas. Tee hakkas üsna varsti tõusma. Keerutasime aga mägede vahel aina kõrgemale. Väljas oli juba päris pimedaks läinud. Kuulatasime – auto mootorimürast üle kuulsime äkki imelikke hääli. Tegin akna lahti ja ... väljas oli tõeline ööhäälte kontsert! Selge, olimegi jõudnud vihmametsa äärele.

Casa Cubuy Ecolodge osutus täitsa armsaks kohaks. Tundus selline rändurite kokkusaamiskoht, kus õhtu- ja hommikusööki serveeriti ühe suure laua taga nagu suurele perele. Lisaks oli söögitoa juures veel baarilett koos külmkapiga – ole lahke, võta jooki ning pane oma toakaardile kirja – lahkudes maksad! Ülejäänud seltskond oligi juba ümber õhtusöögilaua omavahel sotsialiseerumas. Tõeliste eestlastena eelistasime meie smalltalkimisele omavahel toas rummi juua ning kobisime omaette.

Võtsime seekord kahe suure voodiga toa (kokku 163 USD koos maksudega), sest sellest jätkus meie hetkenõudmistele täiesti. Väljast kostis lahedaid hääli ja üks geko uudistas duširuumi akna peal :). Avastasime ka kohe meie ukse alt algava teeraja alla jõe äärde – näed ja oligi vaja meie kaasavõetud pealampe :). Alguses käis Heiti üksi, pärast me kahekesi koos jõe ääres selle kohinat kuulamas. Heiti katsed pilkases pimeduses jõge ületada tõrjusin ma õnneks siiski edukalt. Aga põnev oli seal raja peal – pealambi valgusvihus leidsime toreda võrkkiigega katusealuse otse jõe ääres – ööbi siin kui tahad – ja mingid lahedad helenduvad putukad lendasid ringi :).

Nojah, aususe huvides peab ütlema, et sel õhtul sai kogu kaasavõetud rumm otsa. Heiti ja Jaak osutusid aga eriti sitkeks, tegid matka veel mööda autoteed kuni sinna kohani, kust tee ära uhutud oli, ning tegid mitme õlle taga hilisööni veel järgmise päeva plaane. Peamiselt seisnes see selles, et ärgata tuli koidikul ja minna siis mööda matkarada päikesetõusu imetlema ...

+1 foto

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]