22.11.2008 Boquerón [lõpuks ometi rannas]

[maare] Hommik Ponce-is. Soe! Bassein :). Otsustame, et kuna koguaeg on kiire olnud, võtame nüüd veidi rahulikumalt ja võtsime päeva plaaniks sõita veidi lõunarannikut pidi edasi ... vaadata üks mõnus peatuspaik ja siis randa. Võimalik, et jääks kohe mitmeks ööks, kui koht ilus ja teeks sealt avastamisretki. Mõeldud, tegemisele – st. autosse.

Pidama jääme Boquerón nimelises linnakeses. Tundub selline tore koht, rannaäärsete kõrtside tänavaga ja taamal paistab ka mõnusalt pikk liivarand. Kõrtsitänava äärest leiame esmalt ühe suurema hotelli – hotell Boquemar – hinnaks pakutakse 69 USD kahene tuba koos hommikusöögiga. Hotell on selline keskmine – ilus ja puhas, aga mina vähemalt olin oodanud midagi muud ... noh umbes sellist väikest majakest rannaääres, mitte mitmekümne toaga suurt mürakat hoonet.

Piki randa vaadates, paistavad mingid majakesed ja sinnapoole asutame ennast kõndima. Turiste näha pole, see tähendab selliseid meiesuguseid, gringosid. Kohalikke küll ja varsti leiame ranna äärest selliste väikeste majade, no pigem nagu putkade rodu – mis ilmselt on väljaüüritavad ja mille ees ja ümber siis siseturistid askeldavad. Igaühel möirgab oma muusika ja sebib miljon pereliiget ringi. Jah noh, minu unistus väikesest majast rannal polnud just see ... ja ega rand ise ka ... kuidagi nagu räpakas on kõik see värk siin. Aga kaugemal paistab, et läheb ilusamaks ja mingid punased katused paistavad palmide vahelt – noh, küllap seal on mõni tore rannahotell oma puhta privaatrannaga – nii astume muudkui edasi.

Punaste katusteni jõudes pole midagi muutunud. Rannaäärsed väikesed majaköksid on vaid asendunud suurte, apartement-majadega – neile siis need punased katused kuulusid – ja ümbrus on kuidagi veel trööstitum kui eespool. Inimesi ikka on aga kuidagi tühi ja hüljatud tundub see värk ikka. Leiame majade vahel lookleva tee ja hakkame seda mööda välja kõmpima – otsides nii igaks juhuks mingit peamaja vms, et kuskohast neid majakesi siis välja renditakse? Mingi koha vist leiame ka, kus fuajees suur lett aga leti taga valitseb tühjus ja maja oli nii külmaks konditsioneeritud, et tuleme sealt ruttu välja.

Kogu ala osutus lõppeks mingiks puhkealaks või -pargiks, kus ees on väravaputka ning autod peavad sissesõidu eest vist midagi maksma. Meie marsime väravast välja ja näe – ees paistab uhke-uhke hotellikompleks, kõrge aiaga ääristatud. Hmm ... tegelikult selline steriilne kõrge aia värk pole ka see, mida oleksime oodanud aga läheme siiski aiaväravast sisse ringi vaatama ja hinda küsima. Ma ei mäleta, mis hind oli, küllap kallis aga vist mitte väga soolane, arvestades hotellikompleksi ennast. Nojah, ja kui lõpuks selgub, et mere poole on hotellil hoopis suur tara ees ning silt „to beach“ viib meid hoopis kloorivee järgi lõhnava basseini äärde, on selge, et siia me ei jää. Näitame hotellile taldu ja oleme varsti tagasi seal, kust alustasime – kõrtsitänaval hotelli Boquemar ees.

Kulunud on oma kaks-kolm tundi ja pealelõuna hakkab kätte tulema. Võtame suuna ühe kobedana tunduva kõrtsi, Galloway's bar & restaurant poole, mille laudadega osa pooleldi vee peale on ehitatud ja otsustame paari joogi juures aru pidada. Seal tervitab meid valjuhäälselt vähe valgem meesterahvas – selgub et Slovakk, kes elab juba jumal-teab mis kaheksakümnendast aastast siin. „Joogid minu kulul!“, hüüatab ta ja kasutame kohe juhust, et temalt öömaja kohta pärida. Ega midagi tarka ta soovitada ei oska, arvab, et võtke seesama Boguemar või siis, et kõrvaltänavas peab olema keegi Gill, kes apartemente välja üürib. Tore sell, sellise sõbralikult laia joonega, teeb meile veel teisedki joogid ja annab teenindajale 40 dollarit tippi :). Slovakk jõuab veel tutvustada üht igivana iirlast, kes viimati näinud lund seitsmekümne kuuendal ning nüüd siin ammu juba oma konte soojendab ... ja läinud ta ongi.

Meie võtame veel natuke süüa ka ning kuna baaris on wifi, siis püüame leida järgmiseks päevaks toredat öömaja ... seekord idarannikul, kusagil Fajardo või Luquillo lähistel ... noh, et võtaks siis kohe mitmeks päevaks ja sealt oleks hea Culebrale, El Tunque vihmametsa ja mujale reise teha :). Jaak ja Heiti käivad vahepeal Gilli otsimas, kuid ei leia ning ankurdame end siis lõpuks sinna Boquemari ära.

Kõrtsitänaval olime silmanud kajakirenti. Noh, seda ei saanud ometi kasutamata jätta. Meie läheme joonelt sinna, kui Kirsti / Jaak pidid randa suunduma. Kajakirent maksab 10 USD tund üks kajakk. Siis, kui juba vees olen ja rendipoe kutt mulle hoogu sisse lükkab, küsib alles, et kas ma olen ikka varem kajakiga sõitnud ka :). No mis seal enam – aer on ju käes ja hakka aga tõmbama, sest muidu lööb laine tagasi. Jaatan vapralt, kuigi sellise pealt lahtise merekajakiga ei ole. Aga pole siin suurt kunsti midagi, vaatan ainult, et Heitile järgi jõuaks.

Kusagilt nurga tagant avastame jahisadama ja siis järgmise nurga tagant vist uhkemate majade rajooni. Oma pool tundi oleme merel olnud kui selja taha vaadates äkki märkasime, et rand ja punased katused rannal on sootuks halli vihmakardina all. Olime üsna kaugele tulnud ja veidi kõhklevalt mõtlesin hoovihmaga kaasnevatele tuuleiilidele selles lahtises kajakis. Pilv aga läks meist just servapidi mööda ja kui rannale tagasi jõuame, leiame sealt eest Kirsti ja Jaagu, just peale vihma lõppu randa tulnud. Tund on läinud, kui linnutiivul ja viimegi kajakid juba tagasi. Korralikku päikest enam ei tulegi ja ujume niisama, ning jälgisime kohalike rannakombeid. Kõnekat pilti randade puhtusest kõneleb seik, kus kaks paarikest meie lähedal vees ... üks noormees toob teisele õlle vette, see keerab korgi pudelilt ja ... viskab selle laias kaares randa liivale ... no mis siis enam imestada! Järgmisena märkame endi kõrval liival kasutatud kondoomi ... vähemalt turvaseks :D.

Teeme rannast minekut. Hommikuse hotelliotsingu ajal on päike ikka külge hakanud ja nüüd koos soolase veega veidi kipitab. Veeprotseduurid hotellis, aftersun ja juba ongi pime. Õhtusöögiaeg, tähendab :). Promeneerime kõrtsitänaval ringi ja valime sobivat paika. Muuhulgas ei saa mainimata jätta, et tänav on ääristatud ka putkadega, mille lettidel kuhjas austreid ja mingeid muid karpe ja millega kohalikud siis maiustavad. Ei saanud meiegi Jaaguga proovimata jätta, müüa tegi karbi krõks lahti, pigistad laimi mahla peale ja lõmpsti! Auster maitseb mulle hästi aga karp oli tavalise mudamaitsega mollusk – austreid paneme kumbki kinni kolm ja lisaks siis see karp veel. Maksma läheb see lõbu kuus dollarit :). Käisin nüüd, kui seda juttu kirjutan, huvipärast vaatamas, et kui palju austrid ka Kaubamaja toiduosakonnas maksavad – 19 krooni tükk oli :).

Aga päris söömiseks valime lõpuks ühe koha välja. Kõrts ise pole midagi erilist, aga toidud on täitsa head. Mina proovin kohalikku spetsrooga – asopao – ehk sisuliselt paksu supi moodi pajaroog mereandidest. Juurde tostones – juba Venezuelast tuttav roog ehk sisuliselt toore banaani viilud, kokkupressitud ja siis küpsetatud, süüakse soolaselt, kõrvalroana kartuli või riisi asemel. Arvega koos tuuakse meile tabelike, kus vastavalt arve summale kohe välja toodud, kui palju tippi jätma peab :). No me ihnsate idaeurooplastena jätame siiski veidike vähem ja teeme sääred. Õhtune rummikoks ja plaanid homseks: käime ära keskmaal koobastes ja siis kohe Luquillos öömaja, mitmeks päevaks ja ühesõnaga ... teeme vähese sõiduga päeva.

+3 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]