24.11.2008 El Yunque vihmamets - Fajardo [ilusat randa otsimas]

[maare] Jaagu telefon äratas meid veidi enne kuute. Õnneks vajutas Jaak telefoni kähku kinni ja mina olin siis ka hiirvaikselt – no peale eileõhtust rummi ei jaksanud küll nii vara hommikul end üles ajada. Kell seitse olime aga siiski äkitselt püsti ja kohe-kohe oli vaja matkarada pidi rändama minna. Päike oli küll juba selleks ajaks muidugi tõusnud nii, et päikesetõus jäi seekord nägemata. Aga selle eest oli ilm ilus ja taevas olid vaid vähesed pilved. Seega võtsime mõnuga ja kõmpisime rada mööda alla jõe äärde öösel kuuldud kohina põhjustajat vaatama :).

Päris kena mägijõekene oli. Selline kivine, koskedega ning kohe raja juures oli ka sobivalt üks looduslik bassein, kus me Heitiga värskendava hommikuse supluse tegime. Jaak kükitas esialgu küll kahtlustava näoga kaldal, kuid et matkarada pidi minema teistpoolt jõge edasi, tuli temagi jõesängile lähemale ning lõpus saime kõik ka jõe kenasti ületatud. Hoolimata eelmise päeva vihmast, oli vett jõesängis siiski nii vähe, et peaaegu kuiva jalaga sai üle. Vaid ühes kohas pidi jalad pahkluuni märjaks tegema. Teispool jõge olev matkarada polnud pikk ja peagi leidsime end järgmise jõe äärest. Raja kirjelduse järgi tulnuks ka see ületada ning peale jõge pidi rada jätkuma, viies lõppeks kolmanda jõe ja suurema kose juurde välja.

Heiti kalpsas kivilt kivile ja läks raja jätku otsima. Miskipärast aga seda ei leidnud ja kuna hommikusöögi aeg hakkas kätte jõudma, otsustasime sellega oma matka toimunuks lugeda ning suundusime Ecolodge poole tagasi. Pärast hommikusöögilauas ei jõudnud üks memm ära imestada, et kuidas me küll enne hommikusööki juba matkaraja oleme läbida jõudnud :).

Päike hakkas järjest rohkem pilvede tagant oma nägu näitama ja tundus, et eilne tugev tuul on samuti vaibunud. Et meil oli ikka kange himu leida üht kena, valge liiva ja sinise veega randa (nagu piltidel lubatakse), pöörasime peale hommikusööki autonina varsti allamäge, alustades uue päeva ranna- ja hotelliotsinguid. Eesmärk oli loomulikult jälle sõita võimalikult vähe ning leida mõnus rand koos hotelliga, kus vajadusel saaks mitu päeva veeta :).

Kuna järgmisel päeval olime enam-vähem kindlalt otsustanud Culebrale sõita, oli loomulikult soov leida kõik eelmainitu võimalikult Fajardo lähistelt. Seekord võtsime sihile ranniku Fajardost allpool, sest ülevalpool oleva Luquilloga olime eelmisel päeval ju juba tutvust teinud :). Mägedest alla jõudnud, kogesime tõeliselt sooja ilma ning eilsest tormist polnud enam jälgegi. Ruttu randa. Proovisime rannikule läheneda siit ja sealt aga ikka leidsime ennast kas mingi kinnise golfiklubi värava tagant või tühermaale viivalt tupikteelt. Kirstil ja mul hakkas juba tunne tekkima, et ilmselt jõuavad enne kohale pilved, kui meie rannale ...

[heiti] Üks lõbus vahepala kah :). Kui Eestis, maanteedel sõites on oht autoga jänesest, rebasest või kassist üle sõita, siis siin kihutas juba teist korda auto nina eest läbi ... iguaan. Esimesel korral olime nii üllatunud, et ei jõudnud loomakesest isegi pilti teha, aga täna saime ta saba isegi pildile :). Mõlemad olid sellised parajad, umbes meetri pikkused.

[maare] Lõpuks võtsime sihikule kaardi peal tähistatud ranna nimega Tropical Beach, kus pealegi pidi olema hea kalarestoran nimega Paradise Sea Food. Sellenimelise restorani me leidsime, kuid Tropical Beachi ise otseselt mitte. Küll aga järgmine, Punta Santiago Beach oli täiesti olemas ... aga jälle selline khmm ... ebapuhas ... kohalikud autodega otse liival.

Järgmine rand – Palmas del Mar – avalikku randa ei leidnud, oli vaid kinnine golfiklubi. Edasi. Ronisime autoga mäe otsa ja taamalt paistis ... valge liivaga rand! Peale mõningast ekslemist leidsime end rannalt nimega Guayanés. Aitab. Siia me jääme. Vähemalt natukeseks – sest ega lähemal vaatlusel ei kutsunud seegi rand pikalt mõnulema. Mitte ei saa aru, mis värk nende randadega siin õieti on – kas asi on siiski selles, et pole hooaega, või on need rannad ka tipphoojal samasugused, prügised ning vahe on ainult selles, et siis on rannaääres rahvast rohkem? Ei tea.

Tegime siiski mõne suplusegi ja võtsime päikesest nii palju kui kannatas :). Üsna soe oli küll ja heledamanahalistel (nagu mina ja Jaak) andis seegi õhtupoole kenakesti tunda. Siis edasi. Et hakkas juba üsna ilmseks saama tõsiasi, et ka tänasel päeval ei tule lühikese-sõidu-päevast midagi välja, lõime hotelliotsingutele esialgu käega ja otsustasime hoopis üles otsida kaks lähedalasuvat vaatamisväärsust – vana suhkruroo tehase varemed ja Punta Tuna tuletorni – sest tuletornide poolest pidi Puerto Rico sama kuulus olema nagu Eestis Hiiumaa :).

Teel nendeni otsustasime lõunapausi teha seal, kus kohalikud – ehk siis võtsime ette pisukese sööklamoodi kohakese suvalises väikeses asulas. Tädi leti taga inglise keelt sõnagi ei rääkinud aga kohe sigines juurde abivalmis vanamees, kes veidi purssis. Aga õieti polnud seda vajagi, sest kogu toit oli kenasti klaasi taga näha ning tädi tõstis taldrikule täpselt seda, mida klaasi tagant näpuga näitasid. Portsud olid küllaltki suured ja toit kodune aga üsna hea. Minuarust kordi parem kui seniproovitud KFC näiteks :). Saime kõhud täis ning jätkus veel laua juures vahti pidavale koeralegi.

Edasi sõitsime siis tuletorni ja suhkruroo tehase poole. Viimast ei õnnestunud meil leida ja esimene oli kahjuks just sel päeval külastajatele suletud. No ei ole meil õnne kohe kuidagi! Siiski tundsime rõõmu ilusast ilmast ja kenadest vaadetest mägisel rannikuteel.

Aga mis siis ikka, ots ringi ja suund Fajardo poole. Olime otsustanud, et ööbime siis seekord veidi turistlikumas kohas – hotellis nimega Fajardo Inn, kui hind just ülemõistuse kallis pole. Hotelli leidsime GPS-i abil kenasti üles – see asus kõrgemal künka otsas, veidi linnakeskusest eemal, aga selle eest sobivalt selle sadama lähistel, kust järgmisel hommikul pidi minema laev Culebrale.

Hotelli hinnaks küsiti 118 USD kahene tuba, ilma hommikusöögita. Toad ise olid suhteliselt korralikud, lisaboonuseks kaks basseini (mida me lõppeks ei kasutanudki, kuna õhtul hiljem ja hommikul oli bassein suletud). Õhtusöögi tegime LP poolt soovitatud Rosa´s Seafood Restaurant nimelises kohas. Nojah, selline turistilõksu moodi värk oli, aga toidud olid head ning Rosa ise ka kohal :). Kontrollisime veel üle hommikuse laeva väljumiskuupäevad, tekitasime autojuhist Heitile veidi meelehärmi kaubanduskeskuse (loe: õhtuse rummi ja hommikusöögi) otsingutega ning olimegi hotellis tagasi. Hommikul vaja vara tõusta, seepärast väga mitut koksi ei joonud :).

+13 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]