21.11.2008 peaaegu puhkus Heitiga ja tere Puerto Rico! [Miami - San Juan - Salinas - Ponce]

[maare] Ameerika teeb mugavaks ja laisaks ning kuna igal pool on ehitatud asfaltteed ja saab sõiduvahendiga ligi, ei olegi me teinud sellel reisil korralikku „puhkust Heitiga“ – mis tavaliselt tähendab päeva või kaks uhket seiklust, põnevust ja seda keskmiselt tugevama füüsilise pingutusega ... Tunnen kuidas hamburgerid on mulle vaikselt ümber kõhu kasvanud ...

Et aga olime siiski Miamis, ei saanud jätta vahele vähemalt ühte kohustuslikku jooksuretke mööda Miami South Beach-i. Jah, ja miks me siis muidu jooksuriided kaasa vedasime! Hommikul äratus ja hopsti riidesse ning koputus Jaagu / Kirsti uksele – kohtume veidi aja pärast rannas. Heiti riputas endale külge lisaks pulsikellale ka fotoaparaadi (küll minu, pisikese :)) ja jooksis otsima värske LP kaanepilti – rannavalvuri putkat selsamal rannal. Jooksis ranna lõppu välja mina peaaegu teise – aga samasugune putka jäi leidmata. Sarnast oli, aga võib olla polnud pilt siiski kõige värskem või jõuti putka vahepeal kiiresti üle värvida – kaanepilt jäi aga tegemata. See selleks, tegelikult oli üle pika aja sörkida ikka mõnusalt värskendav ja eriti mõnus oli pärast kohe vette sumada – vaat, selline puhkus mulle meeldib :).

Aga ega kaua ikka rannas ei ole ka – tuul oli endiselt jahedapoolne. Korjasime varsti oma kodinad kokku ja läksime eilsesse šokolaadikoogi-kohvikusse, kohvi ja võileiba tegema. Nojah, tegelikult ei olnudki midagi venitada, sest pealelõunal läks juba meie lennuk järgmisesse sihtkohta – Puerto Ricosse.

Autosõit lennujaama ja auto ära andmine läks libedalt. Check in toimus seekord veidi teistmoodi – kotid pidime peale vormistamist miskipärast ise paarkümmend meetrit eemale läbivalgustamiseks viima (mitte neid ei saadetud linti mööda kohe check in lauast) ja sealt edasi siis jäi vaid loota, et kotid ka koos meiega sihtkohta jõuavad. Jaak oli väga kahtlev ja vaatas kael õieli veel tükk-tükk aega oma seljakotile järele ... et kas ikka saadetakse lõpuks pagasilindile ka :).

Lennuvälja tagumisse tsooni pääsemiseks oli mitu saba turvakontrolli ees – inimesi sabadesse suunav daam aga vaatas vilksti meie piletitele ja suunas meid äkitsi hoopis kõrvale – sinna kus üldse saba polnud. Imestasime korraks juba, et milleks selline privileeg ... kui selgus, et tegelikult olime hoopis suunatud eriti kõva turvakontrolli nõudvate isikute ritta. Mis tähendas, et ära paluti võtta muidugi kingad, vööd, jakid seljast ja siis aeti meid ootama mingisse klaasist kappi, kust ükshaaval siis välja kutsuti ja läbi otsiti. Kingad ja kotid tõmmati üle mingi valge paberiga – vist leidmaks lõhkeainejälgi ja üldiselt oli suhtumine selline üsna kõrk ja üleolev ... siiani põhjust ei tea aga etteruttavalt võib öelda, et sellise erilise jälgimise all olime ka oma viimased kaks lendu ühendriikides. Märkasime, et meie pardakaart sisaldas märget „SSSS“ – ja meile tundus, et just see märge oli ajendiks, mis meid igal korral erilise läbivaatluse alla suunas.

Lennujaama sisene rong viis meid meie lennu väravasse. Et aega veel oli, leidsime sealt Bacardi baari, kus suhtlemisaldis baarmen Jose pakkus meile erisuguseid, seni tundmata kokteile ning rummishotte. Aeg lennukini läks seega kiirelt :).

Nojah, lend polnud just kõige mugavam, olime lennuki tagaosas ja raputas ikka kogu aeg natuke. See siis minu seisukohast – neile kel turbulentsist midagi, polnud ilmselt ka lennul viga. Jällegi anti karastusjooki / kohvi tasuta, alkohoolset jooki ja toitu võis osta.

Kui San Juanis maandusime, oli kell vist pool seitse õhtul aga muidugi täiesti pime. Ööbimist meil polnud, ainult auto broneeritud Alamo autorendist. Mitshubishi Outlander seekord. Asjad sisse ja öömaja otsima. Olime otsustanud jätta San Juani külastamise viimastele päevadele ja enne „võtta ära“ muud huvitavad paigad Puerto Ricos. Võibolla ka peesitada rannal. Põrutasime kohe alla lõunarannikule välja, mööda korraliku kiirteed (nr 52). Plaan oli leida mõnus rannaäärne paik kusagil Salinas-e lähedal aga lõppeks sõitsime pilkases pimeduses kuni Ponce-ni välja.

Hotel El Tuque Inn, mille lõpuks leidsime, asus kiirtee ja kiirendusstaadioni vahel :), aga sisehoovis oli bassein ja lõpuks ometi oli väljas soe! Seekord võtsime jälle toa kahe suure voodiga, ehk nelja peale ühe – maksis 107 USD koos maksudega ja sisaldas ka hommikusööki (tavaline saia-moosi variant, kuigi ka veidi jogurtit ja puuvilja).

Et olime Puerto Ricos, rummimaal, ei saanud ju ometi jätta joomata rummikoksi ... Päris Ameerikas ja ka siin on tore komme, et enamikes hotellides on olemas jäämasinad – seega mis viga kokteili segada isegi siis, kui joogikomponendid soojad. Mingil hetkel jäi aga väheks ja Jaak ning Heiti otsustasid minna rummiretkele ... Hotelliretseptsioonis oldi nende palvele väga vastutulevad ja varsti juba nad istusidki mingi kohaliku punases sportautos ning tunnetasid päris PuertoRico sõidustiili :). Meile Kirstiga nad vist igaks juhuks päris täpselt ei rääkinud, kuidas oli, aga mingil hetkel nad tagasi olid. Õhinal ja ... rummiga :). Poiss olevat soovitanud, et „mitte Bacardit“, mingi muu nimega kohalik kraam olevat parem ... ja olnud pärast veel väga üllatunud, kui talle sellise öise sõidu eest talle raha pakuti ...

+5 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]