[maare] Täna hommikul ärgates tundsin jalgades tugevasti Ben Nevist. Tükk tegemist oli, et oma toast alla söögiruumi minna, reielihased pildusid tuld ning säärelihaste asemele oli keegi öösel pakud installeerinud. Oh kuidas ma oleks tahtnud, et Heiti oleks hommikul minu jutu peale, et jalad on kanged, öelnud, et jätame siis täna planeeritud rattaretke ära ja sõidame ratast mõnel muul päeval.

Heiti aga vaatas mind kaastundlikult ja ütles: „homme saad puhata“. Nojah. Kell 9:00 juba ootasid meid kohalikus rattapoes rendirattad. Mingid Spezalized tüüpi isendid, sellised toredad matkarattad aga koduse Classic-u ja Merida-ga võrreldes juberasked.

Kohaliku rattaradadega kaardi saime ka aga sest polnud erilist muud tolku kui see, et kuna Heiti poolt varem valmis vaadatud ring oli ka selle peal olemas, veendusime, et see on jalgrattaga sõiduks sobilik ning minekut. Et tee viib esimese otsa mäest ainult üles (umbes 400 meetrit tõusu), seda ma teadsin, aga eks raske oli ikka. Ben Nevis oli oma töö teinud ja mäkke väntamine tundus ületamatult raske. Noh et see oli nagu Lõuna-Eestis, ainult et mäele ei järgnenud mitte laskumine vaid veidi väiksem tõus :). Aga siis ma veel ei teadnud, et raskused ootavad alles ees.

Mingil hetkel oli kenale rattateele pandud lihtsalt ette aed ja sildid näitasid ümbersõitu. Teed mööda, millel rattaga sõita oli võimalik vaid mõnes üksikus kohas. Isegi laskumistel – sest need koosnesid teravate servadega lahtiste kivide vahel olevatest singlitest, sekka mõni lamba-aed, kust tuli ratast üle tõsta ja ühest kohast läks suisa trepp. Noh, arvasin, et see on ajutine ümbersõit ja kohe jõuame päris teele jälle tagasi ning säilitasin optimismi. Veepudeli olime maha unustanud aga sellest polnud eriti lugu – rajal leidus küllaldaselt mägijõgesid / ojasid, mis janu kustutada aitasid.

Korralikku teed aga ei tulnud ega tulnud. Tõsi, jõudsime tõesti välja suuremale teele aga see osutus samamoodi sõitmatuks. See oli, nagu sõidaks mööda munakiviteed aga kivid on teravad ning pooled neist on lahtised. Polnud vahet, kas mäest üles või alla, ühtmoodi põrutas ja kohati ei olnudki võimalik üldse sõita. Kõige krooniks muidugi vihma tibutav ilm ning lõpuks ka vastutuul. Nõudsin üha tihedamalt peatusi (see tähendas lihtsalt et siis me ei liikunud järjest), mägiojades jäi vett peale minu lahkumist üsna väheseks ning seljakotist vähenesid Marsi šokolaadid. Mingil hetkel tundsin, et stopp, ma lihtsalt enam üldse ei jõua ja nõudsin peatumist koos istumisega. Seal kraamisin välja kaardi ja selgus, et rohkem kui kahe tunniga olime jõudnud vaevalt veerandi teeni. Heiti oli küll väga rahulolematu, kui talle selgitada püüdsin, et planeeritud trassi me täna läbida ei jõua aga, kui järgmised 5 kilomeetrit võtsime tunni ajaga, jõudis tallegi kohale, et targem on nüüd tõmmata paari miili pärast alla asfaltteeni ning sealt koju.

Viimane jupp allamäge lookles ilmselt mingis kuivas mägijõe sängis. Mina loobusin sõitmiseks sootuks, Heiti tegi nii 30 meetriseid katseid siiski rattasadulas istuda. Jah ... imelik arusaam on šotlastel jalgrattateedest.

Alla jõudes vaatasime kaarti ja ... noh, koju jäi miski pealt 30 kilomeetri. Aga asfaltteel oli siiski hea sõita, olgugi, et jalad täitsa pehmed ja väiksemgi tõus pani madalamat käiku vahetama. Tee Fort William-i tundus igavikuna aga lõpuks olime siiski kohal ning peale rataste ära andmist joodud esimene jook pole kunagi nii maitsev olnud.

Kokkuvõtteks võib julgesti öelda, et tänane rattatiir, mille kilomeetriteks võis olla midagi nii 50 … 60 vahel (täpselt ei tea, sest ratastel polnud kompuutreid ja GPS ju ei töötanud), tõusumeetreid 850, osutus üle ootuste raskeks. Hetkel olen surmväsinud igatahes. See oli peaaegu nagu Ben Nevise otsa ronimine, ainult et rattad olid ka veel kaasas.

Aga hoolimata tibutavast vihmast kohtasime matkaradadel üllatavalt palju inimesi – küll väiksemaid, küll suuremaid gruppe, enamasti kanti veel suurt seljakotti endaga ühes. Ja jällegi oli nii noori kui vanu – pealt viiekümne matkajaid kohtas ikka suhteliselt palju. Jalgrattaga sel rajal ei liikunud muidugi keegi :).

Nüüd, kui seda juttu kirjutan, sai Heiti just GPSi tööle. Vaja oli lihtsalt mingi uus software installeerida. Ja hetke kirub ta seda, et selle peale varem ei tulnud: „tee või Ben Nevis ja tänane rattaretk uuesti!?“ Tänan, siiski ei :).

+14 fotot