09.07.2008 puhkus Heitiga vol. 1: Ben Nevis 1 344 m [Suurbritannia kõrgeimat tippu vallutamas]

[maare] Seekordse B&B hommikusöök toimub täpselt kell 8:30, nii vähemalt toonitab meile perenaine ja on kirjas ka toauksel olevas instruktsioonis. Don´t be late ütleb perenaine ja hiljaks me ei jäägi. Sest ees ootab siinse mandri kõrgeim tipp – Ben Nevis (1 344 m). Ühesõnaga tähendab see mulle, et algab sari „puhkus Heitiga“ :) millest varasemates reisikirjades juba juttu on olnud.

Hommikusöök söödud (ikka muna, peekon, tomat ja mingi kole kohalik rupskivorst, mis Heitile meeldib), sõidame kohe ka Ben Nevise külastuskeskuse poole, mis asub paar miili Fort William-ist edasi. Oleme endid varustanud ühe pudeli veega (küllap mägedes leidub veeniresid, millest pudelit täita), kuue rupskivorstipiruka ja 10 Marsi šokolaadiga:). Kuna ilm on ilus, otsustab Heiti, et võtame mäele kaasa suure fotoka ning alustamegi nii, et Heiti kannab seljakotti meieriiete ja toiduga ja mina fotokotti, kust Heiti päris varsti ka kaamera enda käte võtab.

Ilus teerada läheb ülesmäge ja nii nagu LP-s kirjas, rohkelt rahvast on tulnud mäge vallutama. On mehi ja naisi, nooremaid ja vanemaid ning kõigil paistab olevat kaasas korralik mäevarustus ning jalas matakasaabas. Nii näeme meie oma Salomon multispordi tossude ja liibukate pükstega kaunis kentsakad välja :).

Heiti kruvib ees tempot ja möödume peagi üsna mitmest mäeleronijast. Kolmekümne juures läheb lugemine sassi aga see polegi väga oluline. Hoiatan küll Heitit nii igaks juhuks, et tegelikult me ei pea kõigis mööda minema, aga ta väga ei kuula :). Noh, mingil ajal annan fotokoti ka talle ära ja rühman ilma koormata mäest üles. Vett laksab välja nii mul kui Heitil ja umbes kolmandiku mäe peal täidame kohalikust ojakesest esimest korda pudelit. Vesi on puhas st. mingit maitset ei ole ja väga sobiv juua.

Edasi. Me oleme suhteliselt vähesed, kes kaardiga varustatud (kahjuks on meie GPS eelmisel päeval „käed puusa“ pannud), lisaks veel altimeetriga varustet pulsikell. No tegelikult on rada tippu üsna selgelt arusaadav ning sellise ilmaga eksimiskohta küll ei ole, aga tore on ju teada kui kaugel me oleme või kui palju veel minna tuleb. Tagasiteel lohutame sellise infoga mitmeid ülesminejaid :).

Pool maad läheb pea tunniga. Hakkan tasapisi mõtlema, et LP-s öeldu 6 ... 7 tundi on vist kerge liialdus ... aga kõvasti ei julge mõelda, sest jumal teab mis ootab ees teisel, järsemal poolel.

Selgub aga, et pole hullu midagi. Möödume üha järgnevatest mäkkeronijatest ja otsest sellist istumise, või pirukasöömise pausi nagu vaja teha ei olegi. Mõnikord ainult palun Heitil seisma jääda, et natuke selga sirutada, hingeldada, juua ja kaarti vaadata. Seda peab eraldi paluma, sest muidu ta kipub mulle kaarti käigupealt näitama :).

Kahe kolmandiku peal oleme veidi vähem kui kahe tunniga ja Heiti arutleb, et mispärast me üldse neid pirukaid ja šokolaadi tassime, sest nii vähese aja peale pole kõht veel õieti tühjaks läinudki :). Rühime üles ja ületame esimese lumelaigu. Paar esimest tipuvallutajat tulevad vastu ka, eriti toredad on alla jooksusammul liikuvad, heas füüsilises konditsioonis olevad pealt 60 eluaasta sitked vennad, rahulolev naeratus näol :).

Palju enam tippu pole ja üles jõudmise ajaks võime märkida 2 tundi 25 minutit, see teeb 5 minutit vähem kui LP nimetab allatuleku ajaks ning veidi alla poole ülesmineku ajast :). Üleval on ikka suhteliselt jahe, topime selga kõik kaasas olevad riided ning Heit sööb ära mõne rupskivorsti piruka, mina piirdun Marsi šokolaadiga :). Kohustuslikud pildid teeme ära aga pilv matab meid varsti endasse. Käed hakkavad ka külmetama ja teeme allasuunas minekut. Ah ja, enne oleme näinud silte, mis ütlevad, et olge ettevaatlikud, üleval on teetööd :). Tõesti näeme kolme teetöölist, ladumas kive ritta jalgteel. Hmm ... on ikka lahe töö meestel, iga päev peavad umbes 2 tundi tööle tulemisele kulutama :) ...

Palju tuttavaid nägusid tuleb vastu, need kellest eelnevalt mööda läksime ja saame oma 2 tunni ja 25 minutiga peaaegu et kuulsaks :). Allaminek aga pole sugugi nii kerge nagu alguses olime arvanud – suhteliselt kivine ja järsk tee, kui allamäge minna. No tuleb meelde Indoneesia vulkaani otsast laskumine, kus allaminek osutuski peaaegu sama raskeks, aga kindlasti tüütavamaks kui ülesminek. Nii ka siin. Siiski, kus saame seal jookseme (üks ülesjooksja tuleb meile vastu ka) ja veidi vähem kui kahe tunniga oleme all tagasi.

Jalad on tegelikult ikka päris väsinud. Mõnusalt väsinud. Peale värskendavat dushi kodus, läheme auga väljateenitud söögile ja õllele / kuivale siidrile. Ilmaga meil mäe otsas küll vedas, sest peale kõhutäit baaris istudes, saime akna tagant kena vihmavalingut kaeda. No vähem kui tunnike see kestis ja siis oli ilm jälle selge.

Paras vässu vaevas ikkagi ja eriti midagi teha ei viitsinudki. Postkontor oli kinni ja kaarte saata ei saanud enam. Tegime järgmises pubis uued õlled / siidrid, poest läbi ja siis kodupoole. Väljas läheb järjest selgemaks. Mis on hea, mõeldes meie homsele päevale: puhkusele Heitiga vol 2, mis tähendab ee ... 65 kilomeetrit rattasõitu mägedes ...

+20 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.008 seconds]