11.07.2008 Skye saar, Dunvegan [Fort William - Mallaig - Portree - Dunvegan]

[maare] Tänase päeva olime planeerinud autoturismi tarbeks. Fort William-ist võtsime suuna väikelinna nimega Mallaig, kust läheb praam Skye saarele. Tegelikult on Skye saar muu Šotimaaga ühendatud ka silla kaudu (mille ületamine pealegi tasuta) aga me siiski otsustasime sinnasõidu teha laevaga (umbes 18 £ auto ülevedamine), sest see sobis meie sõiduplaaniga kõige paremini.

Teel Mallaigi „võtsime ära“ pea kõik turismiatraktsioonid, mis teele jäid. Ühe lossi varemed ning vaate orgu ületavale raudtee viaduktile, mis muidu ilus vaadata ja mida mööda auruvedur turiste täis vaguneid veab. Auruveduri atraktsiooni pakutakse Šotimaal üldse laialdaselt, seda võib leida enamustes turismikeskustest. Aga muidu tundub kohalik raudteevõrk suhteliselt arenenud olevat ja rongidega reisimine on ilmselt täiesti võimalik.

Mallaigi jõudes selgus, et olime just napilt ühest praamist maha jäänud ja teiseni oli veel tund ja veerand aega. Kusjuures, praamipileti saamine ei tekitanud probleemi, olgugi, et LP hoiatas, et reserveerige suveperioodil ette. Saba oli tunduvalt väiksem kui Saaremaa praamil :).

Veetsime tunnikese siis kena väikest sadamalinna imetledes. Kohe näha, et mereäärne kant – kalarestorane oli iga nurga peal. Kahjuks olid meie kõhud hommikusöögist ikka veel täis, nii et piirdusime kohvi ja koogiga.

Laevasõit oli nagu praamisõit ikka. Pool tundi ja kohal. Ainult et tuul oli väljas eriti tugev. Tuli meelde LP-st loetu kus kiideti küll häid võimalusi saartel ratastel liikumiseks aga ühtlasi hoiatati ka tugeva tuule eest: „te võite leida ennast allamäge pedaalimas ja samal ajal saate ülesmäge vabalt tirri lasta“ ... Jaa tuul oli Skyel tugev, pea igas nurgas.

Laevaga randunud, keerasime üsna kähku suurelt teelt kõrvale ja valisime LP-s nimetatud hea vaatega kõrvaltee, mis tegi küll ringi, aga kuhu meil kiiret. Vaade oli tõesti hea ja ilus. Kenad mäed ja orud, mererannik ja teed ... väiksemad teed on siinkandis lahedad: vaid üks auto ühes suunas saabki korraga sõita ja mõnesaja meetrite vahedega on siis pisukesed möödasõidukohad. Autojuhid muidugi arvestavad sellega ja tervitavad üksteist möödasõidukohtades.

Ega meil miskit erilist plaani polnudki, niisama tahtsime saart vaadata ja olime endile paika pannud umbkaudse koha kus ööseks jääda. Skye on tõesti ilus, mis sest et LP hoiatas meid suurte turistide hordide eest – linnast välja maal, polnud seda üldsegi tunda. Skye mäed on võimsad – seal on nii kaljuronijate lemmikuid (Guillin hills) kui ka niisama vaatamiseks. Heitile jäid silma Macleod’s Tables ehk siis pealt sellise laheda sileda tipuga mäed. Nojah, see tähendas muidugi, et pidime järgmisel hommikul sinna otsa ronima ...

Esimene suurem peatus oli saare suurimas linnas Portree. Plaanis söök ja kohaliku turistiinfokeskuse külastamine. Sööki leida ei olnudki nii lihtne, ehkki linn pubisid täis. Esiteks, väga levinud on siinkandis, et baarid on joomiseks ja sööki seal ei serveerita. Restoranid aga serveerivad lõuna umbes kella kolmeni ja siis alates 5:30-st õhtusööki. Kell oli täpselt kolm läbi ja meil läks hulk aega, millal leida baar, kus kirjas „meals all day“, aga lõpuks see õnnestus ja nagu siin ikka – söök on maitsev ja hinda väärt (umbes 8 … 8.50 naela ümber praad, restoranides ka kallim). Kuiv siider ja kohalik õlu (real ale) sobib juurde suurepäraselt :). Chips on aga paljude toitude lisandiks ning see tähendab maakeeli friikartulit – saan siin ilmselt aasta normi täis :).

Turismiinfost ammutasime veel veidi infot Macleod’s Tables matkaraja kohta ja asusime siis ümber saare ringreisile, et õhtuks jõuda kohta (Dunvegan), kust hommikul kõige parem mägesid vallutama asuda.

Imetlesime Skye maastikke autoaknast seest- kui ka väljastpoolt. Ühe nuka peal sattusime vahvale matkarajale, mis peale kahekilomeetrist rännakut lõppes järsul kaljunukil (kutsusime seda ise naljatades maailma lõpuks) ning kust leidsime hea vaate Outer Hebrides (Na h-Eileanan Siar) saartele ning väikese armsa onni vaala- ning delfiinivaatlejatele. See töötas põhimõttel – naudi, ela ja korista enda järel ära. Isegi binokkel ootas huvilisi kasutamiseks ees.

Siis veel ühed lossivaremed ja olimegi Dunveganis. Viimane osutus siiski suhteliselt pisikeseks asulaks – mõlemal pool teed üks rida majakesi. Aga paar hotelli ja B&B-d siiski leidus. Meile leidsime koha imetoreda perenaise Mona lahkes kodus. Selles majas olid küll kõik pakutavad toad ilma en-suite võimaluseta, st. et dush ja WC asusid toa kõrval koridoris, aga maja oli armas ja hind ka selle võrra odavam: 45 naela kahese toa eest.

Õhtusöök veel Mona soovitatud The Old Shcool nimelises restoranis. Võtsime hilise aja tõttu küll vaid eelroa ja magustoidu aga see maitses hea. Küll moodustas siinne söömaaeg meie reisi ühe kalleima arve – 46 naela. Aga eks me jõime tavalise õlle ja siidri asemel veini ning see oli suur osa arvest. Veini muuseas, on siinsetes poodides saada päris huvitavat valikut (muidugi kõik sissetoodud) ja äramärkimist vajab ka juust – cheddar tüüpi kohalik maitseb ikka imehästi!

+16 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]