14.02.2007 jälle Jakarta [Mataram - Jakarta - Kuala Lumpur]

[maare] Hommikul kell viis sõidame taksoga Matarami lennujaama. Check-in läheb libedalt, hoolimata sellest, et lennukipiletitel on meil märgitud ainult eesnimed ja perekonnanime esitäht – saame samasugused pardakaardid ka :). Lennuk väljub õigel ajal, mis siinkandis on haruldane :). Minul on endiselt natuke kõhe lennata, eriti arvestades, et lendame kohaliku odavlennufirma – Lion Airiga, aga ilm on selge ja lennuk püsib kindlalt õhus. Lendame üle Bali ja saame sealse vulkaani kraatrisse pilgu heita, edasi tuleb juba Java ja tuttavad paigad – Bromo ja Semeru suitsemas. Jakarta juures on küll kerge pilvevine aga ei saja enam, kuid nagu lennukiaknast näha on ümberkaudne veetase tõesti küllalt kõrge. Riisipõllud on korralikult vee all.

Lennujaamas leiame paari kohaliku abiga kollase shuttle-bussi, mis on tasuta ja viib kohalike lendude terminalist rahvusvahelisse terminali. Sellega võtame jällegi käest teenistuse taksojuhtidelt, kes meile seletasid, et ilma taksot võtmata sinna muidu ei saa ja küsivad 30 000 ruupiat. Rahvusvahelises terminalis siiski veel pagasit ära anda ei saa ja jätame selle hoiuruumi, ise istume linna viiva bussi peale, mis viib meid mõne ajaga linna keskel asuvasse Gambir rongijaama. Buss maksab 15 000 ruupiat inimene ja on mugav – huvitav, miks LP-s sellest üldse räägitud ei ole ...

Üldse on Jakartas imestusväärselt hea ühistranspordisüsteem – lisaks lugematutele kolmerattalistele bajajdele, mis suudavad igast pilust läbi süstida, on veel bemod ja täiesti korralik linnaliinibuss – mille jaoks on ehitatud eraldi bussitee – nii, et ühest linnaotsast teise saab bussiga kiiremini kui millegi muuga. See buss on aga ilmselt ka kallim teistest sõiduvahenditest, paljud kohalikud kasutavad seega bemosid.

Lisaks läbib linna raudtee, mis enamasti kulgeb betoonsillal autode kohal, kuid linnalähirong näeb küll suhteliselt jube välja ... lahtiste uste peal kõõluvad kohalikud ...

Jakarta kesklinn igal juhul vee all ei ole, hoolimata uudistes kirjeldatust, kus 75 % linnast pidavat uppuma. Gambiri lähim ümbrus on meile juba tuttav ja otsustame seega sihtmärgini – Manga Dua Mallini jala liikuda. Aga ei midagi nii lihtsat – liigume küll õiges suunas kuid sihtmärgini jõudmiseks tuleb läbida üsna kummalisi tänavalõike – nii avastame end korra näiteks raudtee alla kogunenud prügisorteerijate vahelt, korra kohaliku tähtsusega tänavakaubanduse võrgustikust. Valge inimene siia vist tihti ei satu, seega saadab meid lõpmatu tähelepanu ja sajad „hello mister”-id Kuigi arvasime, et oleme juba kogenud kalad, hakkab see olukord veidi kõhedust tekitama ja ausalt öeldes on sellest räpasusest ikka täiesti kõrini. Võtame seega korraliku takso ja kui sisse istudes kuuleme ukse keskluku klõpsatust, tekib korraga selline ootamatu kergendustunne – vahime konditsioneeritud autost akna kaudu seda lärmi, kära ja räpasust ... nagu teist maailma.

Manga Dua Mall osutub hiiglaslikuks Kadaka turu moodi ostukeskuseks. Kokku umbes kuuel korrusel asub meeletu hulk riiete, jalatsite, elektroonika ja muu pudi-padi poode, lisaks veel teist samapalju parkimismaja otsa. Kaup on küll odav aga enamikus tundmatute kohalike tootjate kraam, üksikud brändikaubad ei ärata usaldust. Hommikul kell 10:00 on enamik poekesi ka veel kinni, alles alates 11:00 hakatakse asju letile laduma. Tuiame väsinud olemisega lettide vahel ja ... ei osta mitte midagi. Sööme, vaatame samasuguse pilguga veel kõrvalasuvat teist hiiglast – Manga Dua Square ja sõidame taksoga lennujaama. Ei saanud jälle šoppamisega hakkama :).

Ülejäänud aja passime niisama kuni saame pagasi ära anda ja transiittsooni minna. Seal olevad poed osutuvad dollarilembesteks ja kalliteks, mõned ostud siiski teeme – valik pole ka kiita ja nii jääb mul lõpuks ostmata kangas, mida siinkandis võib kohata imeilusaid. Tühja kah.

Seekord lendame läbi Kuala Lumpuri, näeme siis ära ka sealse lennujaama. Minule hakkab vaikselt ärevus hinge pugema ... pagana Adam Air, endiselt on lendama kõhe minna ...

Kuala Lumpuri lennujaama jõuame kesköö paiku. Meil on pool tundi aega ringi kolada kuid väga innustunud me ei ole – mina olen ärevuse peletamiseks neelanud alla Matarami apteegist ostetud reisitableti ja olen nüüd parajalt uimane, Heiti naudib kohalikku tasuta WIFI levi. Aga Kuala Lumpuri lennujaam tundub ilus ja suur – eriti Jakartaga võrreldes.

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]