[heiti] Hommikul äratus kell 07:00. Kuna öösel magasime teadmata põhjusel mõlemad väga halvasti, siis ärgates arvab Maare, et tema täna ei sukeldu ... ok, läheme hommikust sööma ... pool tundi hiljem, kui me ikka veel pole oma hommikusööki saanud, pakime (Maare initsiatiivil) oma sukeldumisasjad ja kappame Blue Marlin sukeldumiskeskuse suunas. Kuna aega napib, siis võtame hobuse, koos mehega loomulikult :).

Sukeldumiskeskuses selgub, et aega on piisavalt. Pakime rahulikult oma sukeldumisvarustuse ja ootame, kuni paksud saksa turistid (seekord on peale meie laeval tõepoolest veel neli paksu saksa turisti) ärkavad, kohale jõuavad ja oma asjad pakivad.

Umbes kella üheksa paiku stardime, seekordseks sukeldumiskohaks on Halik Reef. Kaks sakslast, mõlemad AOWD-d on võtnud executive paketi – 34% nitrox ja 310 bar, teistel on, nagu ikka, 210 bar õhku. Viskame executive tüübid veidi varem üle parda ja siis läheme ka ise.

Halik reef, võrreldes eilse, Sunset reef-iga on tunduvalt igavam, vähem koralle, erinevaid kalu. Ainsad, keda siin on rohkem, on kilpkonnad – näeme kahte päris suurt kilpkonna ja ühte veidi väiksemat. Lisaks kalmaare, trompetkalu jne, jne.

Täna jätkub minul õhku vägagi hästi. Tegelikult lasin panna täna enda ballooni 20 bar ekstra õhku, eilse (ja tegelikult ka tänase) instruktori, Harry soovitusel. Aga ikkagi ... kui Maarel ja ühel sakslastest on järel 50 bar, on minul veel üle 80 bar. Meie divemaster on veidi nõutu, aga lohutan teda, ja näitan, et ma lähen ikkagi koos Maarega üles.

Laeval selgub, et hästi tegin ... teine sakslane, koos nende Balilt kaasa võetud instruktoriga on vee all umbes tund ja kümme minutit ... nii kauaks poleks minul küll õhku jätkunud ... enne jõuame laevale korjata isegi executive paketi tüübid. Kusjuures, enne ja pärast sukeldumist pani see „kaua vee all olev” sakslane endale koheselt suitsu ette ... mine võta siis kinni, mismoodi see kopsumaht või hapnikutarbimine siin toimib ...

Kokku tuli meil täna ikkagi napilt 40 minutit ja max sügavus, mis mina tähele panin, 21 meetrit, enamuse ajast olime umbes 16 ... 18 meetri peal.

[maare] tegelikult tegin ma natuke sohki ja kulutasin õhku kas alateadlikult või meelega hoogsasti – tundsin, et olen veidi väsinud ja korallid polnud nii huvitavad ka – tüdinesin veidi ja tahtsin kiiremini üles ... teadsin ka, et ühel sakslastest saab ka õhk suhteliselt kiiresti otsa – nii saimegi koos üles minna ...

[heiti] Tagasi sukeldumiskeskusesse ... ja võib vist öelda, et PUHKUS on nüüd läbi. Maksame oma kolme sukeldumislõbu eest kokku 1.8 miljonit ruupiat (35 USD esimene sukeldumine, 30 USD iga järgmine + 30 000 ruupiat esimene kord recreational fee). Võtame kojusõiduks jälle hobuse. Kodus pakime asjad, klaarime arved ja ... sadamasse ootama.

[maare] Sadamas ootame umbes kaks tundi, enne kui saame minema. Nimelt ei sõida public boat enne välja, kui reisima ei ole kogunenud parasjagu inimesi. Vahepeal hõigatakse mikrofonist, palju veel puudu on ja nii on selline passimine täiesti tavaline. Palav on, võtame lähedalasuvast söögikohast külmad õlled ja kerge suupiste. Vahepeal ajan ennast vaevaga püsti ja käin paar kolm meetrit edasi tagasi – jalalihased on Rinjanil käigust nüüdseks täiesti kanged, trepist alla saamine on igal juhul pikem ettevõtmine. Vahepeal tuleb üks kutt meile pähe määrima autot sõiduks Matarami – algselt 70 000 ruupiat üks inimene kuid kaupleme hinna 40 000 peale alla. Siiski lubadust me ei anna kuna tahame enne seda autot näha – kahtlane on ka see, et meiega koos peaks sinna autosse mahtuma veel kolm suurt saksa meest ja üks väiksem naisterahvas ... ei tahaks sellise palavaga küll nagu kilud karbis istuda.

Kui paat lõpuks rahvast täis, oleme poole tunniga Lombokil tagasi. Meile pakutavat autot veel saabunud ei ole ning otsustame minna omapäi autot kauplema. Meil on eelinfo saarelt Rinjani paketi müünud turismibüroo kutilt, et sadamast saab takso hinnast veidi alla kaubelda (algselt 100 000 auto eest) ja sõidamegi kahekesi autoga 90 000 ruupia eest mugavasti Matarami.

Mataramis kogeme esimest korda selle reisi ajal, et mõni hotell on ka täis. Aga kõrvalasuvast leiame kohe toa – see on küll kohalike võludega, st. tualetipoti asemel on kaks keraamilist jalajälge ... aga muus osas puhas, administraator toob isegi vetsupaberi – mis siin maal on küll harvaesinev, isegi hotellides. Tavaliselt on kas WC poti või siis sagedamini jalajälgede kõrval selline veega täidetud kuubik ning kopsik või käsidušš, mille abil siis vastavad hügieenitoimetused ära saab teha. Nii, et WC paber tasub endaga alati kaasas kanda. Poest saab seda vabalt osta, kodust kaasa vedada vajadust ei ole.

Kui oleme ennast hotelli majutanud, läheme kohe kõrvalasuvasse Mataram malli uudistama ja otsime üles ka internetikohviku, kus aeglase ühenduse kiuste proovime teha ära online check-in´i. Kahjuks selgub, et lennuki kohad on enamuses juba hõivatud ja meile meelepärased kohad varuväljapääsu juures (laiem ruum jalgadele) on juba täis. Siiski on online check-in´ist niipalju kasu, et saame endale kindlustada kohad kõrvuti ja istmerea ääres, mitte neljase rea kaks keskmist istet nagu siiasõidul oli – siis saame mugavamalt liikuma. Ses mõttes on see ikka väga mugav asi tõesti. Lennujaamas pole siis muud vaja teha kui pagas ära anda ja valmis.

Mallist ei osta me jällegi midagi ... kui välja arvata mõned maiustused ja juustu – jah juustuisu on pikka aega peal, indoneeslased ise peale tofu vist juustu ei tarvita. Aga kui viitsimist oleks, oleks mallist osta küll – alustades odavatest rõivastest kuni brändijalanõude, elektroonika ning batika kangasteni välja. Me lihtsalt oleme äärmiselt kehvad poehundid, pealegi ootab meid järgmine päev Jakartas mitu tundi vaba aega, mille ilmselt siis šoppamisele kulutame. Veel veidi õhtusööki ja hotelli – ei taha enam seda linnakära, räpasust ja palavust – on vist tõesti aeg koju, puhtasse, külma Eestisse minna :).

+5 fotot