15.02.2007 Amsterdam - koju [kuidas me Amsterdamis juustu otsisime]

[maare] Ausalt öeldes oli lend minu jaoks 12 tundi piina. Ma ei tea, kas mulle ainult tundus nii, aga minu arust oli lennuk pidevalt kerges turbulentsis ja ootasin õudusega, mismoodi edasi saab. Heiti igal juhul ütles ka, et temagi ei tunneb end turbulentsi ajal nüüd veidi teisiti kui varem ...

Teised näisid aga päris rahulikuna – ju siis oli raputamine täiesti normaalsuse piirides ja meie ikka veel senikogetu mõju all ... Olgu mis oli, lõpuks sai see lend otsa ja maandusime Amsterdamis hommikul poole kuue paiku. Kuna aega järgmise lennuni jäi hea mitu tundi, läksime varahommikuse Amsterdami peale tiiru tegema – tänavad olid veel tühjad ja poed-baarid enamuses kinni, siin-seal tänavanurgal olid mehed, mustad kui öö ja pakkusid oma abi ... Isegi punaste lambikestega majade akendelt olid tüdrukud ööväsimust välja puhkama läinud. Sõime ühes pubis kerged võikud ja tegime kohvi ning lennujaama tagasi. Kauem ei kannatanud olla – seljas olid vaid fliisid, muu soojem kraam on pagasis, või tegelikult kodus ootamas.

Amsterdami lennujaam kõigub tuntavalt. Huvitav, miks keegi teine peale meie seda ei tunne ...

Amsterdam – Tallinn lend hilines pea tunnikese. Nojah, meil vist lendudega seekord on nagu on. Mina olin jälle ennast leili ajanud ja sabistasin korralikult. Lõpuks tuli buss, mis rahvast lennuki peale viis. See muudkui sõitis ja sõitis.. vahepeal tundus, et võtame suuna mingi Aeroflot-logo kandva lennukini ... see veel puudus! Aga ei, sõidame edasi, lennuvälja kõige kaugemasse otsa, kus juba kargo jaam asub. Meie lennuk on pisike Fokker ja kui lennukisse astume selgub, et just meie iste on katki ... maivõi. Stjuardess vahetab istme alumise osa aga osavalt ära ja saame siiski kõrvuti istuda. Kulistan kähku lennukis saadud veini sisse ja lahendan kogu lennu aja paaniliselt ristsõnu – lennukihirm on nüüd midagi uut minu seniste hirmude pagasis.

Lendur aga on osav ja väldib turbulentsi – kui vähegi raputab, laskume allapoole ja Tallinna kohal leiab ta just sobiva augu pilvedes, nii, et maanduminegi läheb libedalt. Lennukist väljudes tahaks kohe lenduri kabiini tormata ja teda kahe käega tänada – aitäh lendur, et koju tõid! Ilmselt olen reisivintsutustest nii kurnatud, et iga vähimgi asi mõjub elevandina ... loodetavasti läheb see üle.

Tagasi on mõnus. Vaikne, vähe inimesi, puhtad tänavad. Mis siis et kolmekümne soojakraadi asemel kümmekond külmakraadi – saabki suusatama minna nädalavahetusel! Ilus on ikka see Eestimaa! Kodus, kummuti peal ootavad meid veel korralikult lahtipakkimata pulmakingid, vastremonditud magamistuba ja oma voodi, mis ei kõigugi!

Ega midagi, hakkame järgmist reisi planeerima :) Mõned ideed ja soovid juba on ...

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]