10.02.2007 puhkus Heitiga - Gunung Rinjani [Rinjani nõlvadel]

[heiti] Hommik algab kell kuus, kui pakime asjad ja sööme ära jahtunud pizza, mille õhtul endile hommikuks valmis tellisime ja mis maitseb väga hästi. Kell 07:00 stardime Gili Travanganilt Bangsali suunas. Sadamast hobusega lähedalasuvasse kohvikusse, kust mõningase ootamise järel üks maastikuauto moodi masin meid peale korjab.

Meie giid on üliõnnelik, kui ütleme, et magamiskotid võtame omad ja tassime neid ise. Siiski saab talle, hoolimata ärajäänud magamiskottidest, aukartust äratavalt suur seljakott, mille küljes veel rippumas pott, teekann ja wok-pann. Viimasel hetkel annab ta meile veel lisaks kaks kaheliitrilist pudelit veega, ka minu kott saab päris raske. Kell 10:00 oleme niikaugel, et stardime Senaru nimelisest külast, stardikõrguseks 550 m.

[maare] Nõuan alguses endale ka seljakotti, sest tobe on niimoodi, nagu „paks saksa turist” kõndida, samal ajal kui Heiti ja giid suurte seljakottidega mäest üles rühivad. Heiti ütleb seepeale, et ronime esimese tunni ära, siis vaatame. Peale esimest tundi mõistan, et seljakott pole kõige parem idee ... sest tee läheb üsna järsult ülesmäge ja me rohkem ronime kui kõnnime. Mina kõige ees, esiteks seepärast, et mul pole seljakotti aga teiseks seepärast, et mitte lasta Heitit ette tempot tegema :). Peale meid järjest suureneva vahemaaga tuleb ka giid ...

[heiti] Teel ülesmäge vaatame tõtt ahvidega, kes vahivad meid ülbelt. Poolel teel jaama Pos II hakkab ladinal sadama. Pos II (1 500 m), on umbes meie tänase teekonna keskel, kus teeme ka söögipeatuse. Sinna jõudes on katusealuse hõivanud üks ameeriklanna, kaks hindut ja nende kaks giidi ja kaks kandjat (nimetame neid edaspidi siis ameeriklasteks :)). Tähelepanuväärsemad asjad, mis neil kaasas, on elus kana, metallist salvrätikute hoidja (loomulikult koos salvrätikutega) ja lisaks veel mustmiljon pisiasja.

[maare] Kandjatel loomulikult ei ole seljakotte vaid nad pakivad asjad kumbki kahte pappkasti, mis riputatakse bambuslati kummagisse otsa – nii kõnnivad nad terve tee – ülesmäge, seejuures jalanõudeks varbavahe plätud, nagu muuseas meie giidilgi. (Need on siinkandis üldse kõige sagedamini kasutatavad jalanõud). Ameeriklased olevat alustanud oma tõusu kell 07:30. Nojah, nüüd saame aru, miks me oma giidi pidevalt järgi ootama pidime – nad on harjunud veidi aeglasema tempoga turistidega, eriti kui need kannavad sellist seljakotti nagi Heiti :).

[heiti] Kui enne lõunat tundus pidev tõusmine väga tüütu ja kurnav, siis mida edasi, seda huvitavamaks läheb, tekib kerge oskus tõusu võtta ja väsimus justkui kaob.

Järgmisse peatuspunkti (Pos III, 2 005 m) jõuame ameeriklastega peaaegu samaaegselt, ehkki alustasime neist vähemalt pool tundi hiljem. Ameeriklased seavad endid siia ööbima, meie kavatseme jätkata, ehkki meie giid hakkas lõunapeatuse ajal tegema juttu sellest, et äkki me jääksime kah punkti Pos III ööseks – nojah, need giidid ja kandjad ju kõik tal sõbrad, mõnus lobiseda.

Umbes 10 minutit meist hiljem jõuab kohale ka meie giid. Selleks, et mitte anda talle võimalust jälle ööbimise juttu alustada, võtan koti selga ja teatame giidile, et meie läheme nüüd edasi, rahulikult, tulgu meile siis järgi. Giid ohkab raskelt ja toonitab siis mitu korda, et ärgu me vastutulevast järgmisest campsite-st mingil juhul edasi mingu – ok jäägu siis nii, ehkki turismibüroo tüüp rääkis, et otse kraatri serval saab kah ööbida ...

... natuke vähem, kui tunni pärast paistab campsite katus, pea viimased pool tundi ronimist on olnud väga hea vaade, mets on lõppenud, jäänud vaid üksikud puud.

Kell 16:40 oleme kohal, minu kell näitab campsite kõrguseks 2 343 m. Ebameeldivaks uudiseks on see, et keegi on veel siin, üks telk on pandud otse katuse alla, lavatsile. Meie kohale jõudes kostab telgist vaikset vandumist (vist) ja lõpuks pistab telgist pea välja üks tüüp, kes selgub, on siin Quebec-ist koos oma naisega (nimetame neid siis edaspidi Quebec-lasteks :)).

Pikema vestluse käigus selgub, et Quebec-lased on alustanud oma reisi 1.5 aastat tagasi, kui pärast abiellumist oli valida – kas teha lapsi või teha teoks oma unistus   reisida mööda maailma. Nemad valisid viimase. Öeldes kodustele ja sõpradele, et nad on nüüd ära 3 kuud kuni 5 aastat, alustasid nad Uus-Meremaalt ja Austraaliast, olles Austraalias 8 kuud tööl ja teenides raha edasiseks reisiks, olid nad Ida-Timori kaudu saabunud Indoneesiasse. Läbinud enamuse Nusa Tenggara-st, olid nad nüüdseks jõudnud Lombokile ja samaaegselt meiega olnud ka Gili saartel, kuna poiss olla olnud palavikus ja haige ... ja nagu ameeriklastel, oli ka neil kaasas elus kana. Quebec-lased olid alustanud samuti täna hommikul, samast kohast, kust meie, kell 05:30 ja jõudnud siia kella kahe paiku.

[maare] Edasi olime juba sõbralikus rahvaste sõpruse õhkkonnas – meie giidki saabus paarikümne minuti pärast ja alustas meile õhtusöögi valmistamisega. Quebeclased tegid oma kanale lõpu (kutt olevat farmis üles kasvanud) ja püüdsid sellest visalt endale õhtusööki teha. Mina jälgisin aga hoolikalt, kuidas meie giid meile nasi gorengi – praetud riisi tegi ja küllap proovin seda kodus uuesti teha. Kui riis valmis, jagasime seda ka Quebec-lastele kes ikka oma kanaga maadlesid.

Meie giid palju ei rääkinud, kui siis seda, et tal on praegu väga raske periood – onu surnud ja naine ka ning ta peab teenima raha, et matused ja lapse kooliraha kinni maksta. Veel seda, et ta on pool oma varustusest kingiks välismaalastelt saanud ... Hetkeks mõtlesime oma kodus olevatele üleliigsetele tossupaaridele ... aga kui me nägime, kuidas ta oma asju hoidis, kadus mõte kinkimisest ära. Nimelt oli telk täiesti räpane ja olime rõõmsad, et meil kaasas oma magamiskotid. Seljakotti pakkis kutt asju nii, et toppis näiteks kasutatud nõud ja vaid kergelt korgitud ketšupipudelid lahtiselt sisse – võib vaid kujutada kui palju kott niimoodi vastu peab ... Suurema osa ajast aga mängis giid oma mobiiltelefoniga, mis tööandja talle andunud on – väidetavalt seetõttu, et ta saaks ohu või õnnetusjuhtumi korral helistada – nojah, kui tal selleks ajaks veel akut järel on ...

Veidi peale õhtusööki kobisime telki kui giid niisama magamiskotti Quebec-laste telgi kõrvale pikali heitis. Kaugel lõi välku ja müristas aga sadu oli siiski järgi jäänud.

+2 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]