09.02.2007 ai! hai! [minu esimene sukeldumine]

[heiti] Jama on niimoodi ühe koha peal olla – ei oska enam jutule pealkirja panna :). Aga täna tegin mina kaks korda mitte midagi ja Maare ühe korra:

Hommik tervitas meid meeletu palavusega – juba kell pool kaheksa hommikul oli tugevalt üle kolmekümne kraadi kuuma. Ei toonud värskendust isegi hommikune suplus. Kuna eile õhtul bookisime endile kella 11:30-ks sukeldumise, siis sätime endid selleks ajaks Blue Marlin Dive sukeldumiskeskusesse. Sukeldumiskeskuses tervitab meid Bob, kes ütleb, et täna sellel kellajal sukeldumist ei toimu, aga 14:30 ... welcome. OK, mis siis ikka ...

Jube palav! Ostame alustuseks homseks endale tripi Gunung Rijani servale (all incusive, eks näis, mis see siis tähendab). Jalutame aeglaselt ringi.

Maandume läheduses mingisse restorani ja tellime külma õlut. Pärast veidi-üle-ühte õlut rendin kõrvalt süsta ... sellise lainelaua moodi, millel istumise lohk sees. Leti ääres istub veel mingi kohalik turist, kes avaldab kahtlust, kas selle riistapuuga on ikka võimalik sõita. Baarimemm soovitab ka temal süst rentida – kõigest 30 minutit Gili Meno-le. Turist arvab selle peale, et ta on terve õlle ära joonud ja enam ei saa sõita.

Proovin siis sportlikust huvist, et kaua sinna Gili Meno-le sõidab ... 8 minutit, mida oligi arvata, kõigest kilomeeter ju ... Gili Meno rannikul keerab üks salakaval laine mind ümber ... pole ikka selline riistapuu, millega harjunud olen. Tagasiteel ei suuda ma muidugi leida stardikohta ja ekslen pea pool tundi, enne, kui näen lehvitavat Maaret.

Sukeldumine. Maare on kogu hommiku olnud veidi pinges ja öelnud, et tegelikult ta kardab veidi. Bob, vana kalana, saab sellest aru ja kui ta tutvustab meid, meie divemaster-ile (Andy), siis annab ta Andyle käsu teha Maarega paar harjutust basseinis. Pärast seda on kõik OK.

Laeval on peale meie üks taat, kes teeb advanced litsentsi ja neli soomlast, kellest kaks lihtsalt snorgeldamas. Minu esimene „tõeline” sukeldumine. Algul on veidi hirmus ... kukutada end lihtsalt üle selja pardalt vette, mul ju kaasas lisaks kaamera ... kas ikka saan hakkama. Juba vees, enam selle peale ei mõtle ... see, mis nähtaval, paneb unustama kõik muu. Kaks kilpkonna, üks neist hirmuäratavalt suur, pikkus vähemalt meeter. Scorpionfish, hirmsuur ja hiidvana, justkui sammaldunud krabi, sajad erinevad kalad. Ja lõpuks ... hai! ... pole küll mingi hirmsuur, pikkust vast veidi üle meetri.

Inetu on muidugi see, et minul esimesena õhku hakkab nappima. Andi saadab meid Maarega üles, lisaks tuleb meid support-ima Tim, kõiketeadja, aga hiljem õhtul selgub, et ta saabus siia saarele eile õhtul Uus-Meremaalt ja see on tema esimene sukeldumine siin. Kokku olime vee all 41 minutit ja max sügavus 25 meetrit.

Pärast sukeldumist teeme tiiru koju, kus õiendame arved ööbimise ja kõige muu eest ja tuleme siis sadama juurde õhtusöögile. Teeme lähemalt tutvust meie tänase saatjaga – Tim, kes on pärit Uus-Meremaalt, aga elab Šveitsis ja töötab vahetevahel ka Austrias, Viinis, moderntantsijana. Õhtu lõpetame jälle Blue Marlin Dive restoranis, kus on tõepoolest ülihead kalaroad,

Koju jõudes tellime endile pizza – homme hommikuks, mis algab liiga vara, et me saaks siin hommikusööki.

Ahjaa, ja kui me kodust sadama poole, õhtust sööma jalutame, kihutab meie nina alt läbi umbes meetripikkune varaan.

+3 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]