11.02.2007 kraatri servale ja tagasi [Rinjani kraatri serval ja tagasi Gili Trawangan-ile]

[maare] Öö möödus suhteliselt rahutult. Esiteks oli pea ja küljealune kõva, minul oli lisaks vahepeal veel külm ning kõigele lisaks saabus poole öö ajal mõlemale kõhuvalu. Küllap oli eilne pingutus, kuumast külmemasse tulek ja suhteliselt raskesti seeditav kohalik toit mõjunud seedimissüsteemile, mis tähendas, et kella nelja paiku hakkas mõlemal telgist väljaminekuga väga kiire ... Pärast läks küll paremaks aga süda oli siiski paha veidi ja söögiisu hommikul ei olnud.

Kella kuue paiku oli valge ja ilm selge, ajasime endid üles ja sama tegid ka Quebec-lased, ainult meie giid ei viitsinud eriti liigutada. Heiti tegi siis korra kõva eestikeelset häält ja seepeale puges giid magamiskotist välja ning päris, et kas me ikka tahame üles minna ...

Mis küsimus! Me oleme kuus tundi roninud ülesmäge 2 343 meetri kõrgusele, võtnud ligi 2 000 tõusumeetrit – ja nüüd tema küsib, kas me tahame veel sadakond meetrit tõusta et tegelikult eesmärgini – kraatri servale jõuda! Noh jäi siis nii, et tema jäi laagrisse süüa tegema ja meie ronisime ülesse. Kakskümmend viis minutit umbes ja alguses vähe järsem, kuid isegi minusugusele kõrgusekartjale täiesti talutavalt ronitav rada ning pärast juba laugem mööda harja.

Vaade mis ülevalt (2 641 m) avanes oli aga eelmise päeva pingutust väärt (siis me veel ei teadnud, et allaminek kujuneb sama raskeks kui ülesminek) – vaade järvele (Danau Segara Anak) ja kraatripõhja tekkinud juba uuele vulkaanile (Gunung Baru) oli hingemattev, isegi pööritava südamega. Rinjani kraater on ligi 8 km lai ja seal sees siis asubki järv ja „uus” vulkaan, mis on „ainult” paarsada aastat vana. Imetlesime looduse poolt antud pilte ja päikesetõusu pea tunnikese ning siis taas alla laagrisse.

Giid oli vahepeal valmis teinud hommikusöögi – banaanipannkoogid, kuid me suutsime kumbki hädavaevu alla pigistada ühe, sest enesetunne rohkem ei lubanud. Segasime ka Smectat (kõhurohi) endile – olin ettenägelikult võtnud ka mägedesse kaasa söetabletid ning Smecta – vajalik abivahend kohaliku toidu proovijatele :).

Kiirelt ka kohvi ning pakkisime asjad – juba hakkas alt pilvi ülespoole liikuma. Allaminek ei olnudki nii kerge – esiteks tuli olla ettevaatlik, sest jalg võis kergesti libastuda ja teiseks tuli pidevalt hüpata ühelt astmelt teisele, oli vähe kohti, kus said lihtsalt allamäge jalutada. Ja Heitil oli veel seljakott ka seljas ...

Vastupidiselt eilsele ilmutas meie giid haruldast kiirust mäest alla liikumisel – nojah, olime tema seljakoti ka kergeks söönud. Jälgisime veidi tema tehnikat ja peagi proovisime ka ise. Veidi aja pärast jäid meiega samal ajal laskuma hakanud Quebec-lased kaugele maha, sest olime kiiresti omandanud kohalike laskumistehnika: tuleb libedast kohast pooljoostes minna, valides endale eespool koha, kus saad hoo maha pidurdada, näiteks mõne kurvi või künka ja nii ei ole tarvis karta libisemist. Kuid ettevaatlik tuli olla ikka.

Pos II jõudes oli pool maad läbi kuid me olime sama väsinud kui eile üles minnes – see astmelt astmele hüppamine oli ikka küllalt raske ja allaminek veidi tüütu – veidi juba ootasid ka, et saaks saarele puhkama :). Giid ei ilmutanud enam sedagi jutukust, mis ta eelmisel päeval, küllap kibeles ka koju. Veidi elevust lisasid küll teepeal puude otsas kõikuvad ahvid, vahepeal oli neid isegi päris palju ja mulle tuli meelde eelmisel õhtul laagrikaaslaste poolt räägitud jutt lahingust ahvidega. Nimelt olla Quebec-lased oma lõunapeatuse ajal Pos III kohtunud karja näljaste ahvidega, kes nende toitu ja kaasasolevat kana aplalt pilkudega õgisid (hmm ... ahvid vist pole lihasööjad?) nõnda, et George Clooney nägu meesterahvas pidi ahve kaikaga eemale ajama ...

Sellisest lahingust me siiski pääsesime ja allatee jätkus. Imestasin alla minnes pidevalt, et kuidas ma oli jaksanud küll seda teed pidi üles ronida – jube raske oli ikka. Pilvi kogunes ja juba veidi tibutas ka, kuid päris sadama siiski ei hakanud. Üleval ilmselt küll ja olin õnnelik, et me ei võtnud kahe öö trippi, see oleks ikka liig mis liig teine öö veel sajus veeta ...

Lõpuks olime rahvuspargi piiril ja sealt veel veidi allamäge teed. Minu põlved ei lubanud enam eriti laskumist ja nii tegin sellegi tee pooljoostes – nii oli kergem. Kokku laskumist umbes kolm ja pool tundi (kõik reisikirjeldused ütlevad et selleks läheb aega 5 tundi).

Olime mõlemad rampväsinud ja kui giid teatas, et auto ilmselt ei tule meile vastu Rinjani turismiinfo keskuse juurde vaid peame minema veel kilomeetri allamäge jala, protestisime kõvasti. Giid nimelt oli oma telefoni aku ära kulutanud, seda pidevalt näppides, sõnumeid saates, muusikat kuulates („Welcome to my paradise” on vist mingi kuulus hitt siin, kuulsime seda hiljem veel teisigi ümisemas) ja nüüd ei saanud meile autot järgi kutsuda. Olime nii rahulolematud kui saime ja giid sai sellest vist aru. Igal juhul turismiinfo keskuse juures laenas ta kelleltki telefoni ja veidi aja pärast tulid kaks mootorratastega tüüpi meile järgi ning viisid sinna kohvikusse, kust meie matk algas. Me olime tõesti rampväsinud ja tahtsin võimalikult ruttu ära saada. Lõpuks tuli mingi bemo moodi buss, mis osutuski meie privaatautoks.

Mugav see just ei olnud – loksus kõvasti, tolmune, palav ja tagatipuks teatas juhi kõrval istuv mehike, et peame ostma pileti tšarterpaadile, sest tavalisele paadile me enam ei jõua. See ajas marru – esiteks oli meie giid hommikul unelenud kaua, teiseks tegi see logu iga nuka peal peatusi ning ei saa öelda, et enne äraminekut oleks bussimehed kiiresti teinud: neil oli aega küll, võtsid veel lõunatki ja jõid kohvi – muidugi me nii ei jõua. Mõtlesin pool teed sellest kuidas ma meile paketi müünud turismibüroo kuti peale oma pahameele valan ...

Pahandasime bussimeestega veidi ja lõpuks jõudsime siiski tavalisele paadile. Sadamas selgus, et paadipilet oli ikka paketi sees – lihtsalt juhi kõrval olev kutt ei teadnud midagi – samas oli aga meil juba uus mees vastas ja piletid näpus. Ootasime veidi, et paat saaks piisavalt inimesi ja asju täis ning lõpuks paat läkski ... Seekord laineid ei olnud ja poole tunni pärast olime kodusadamas. Võtsime sealt hobuse kuna olime üliväsinud ja peatasime hobusemehe katse meilt teekonna eest 20 000 küsida – tegelikult maksab sõit 10 000 kuid kutt lihtsalt arvas et oleme saarel esimest korda :).

Reisibüroo kutt tuli veel joostes ja päris, et kas kõik on okei kuid minu väsinud nägu nähes ei pärinud enam kaua ja lasi meil koju sõita.

Tee pealt ostis Heiti veel ühe rummi ja olimegi kodus. Siia oli vahepeal kõvasti rohkem külalisi tulnud nii, et meil oli hea meel, et olime palunud omale tuba hoida ...

Nii väsinud ei ole ma ammu olnud. Oeh. Võtsime kodu juurest ühe pitsa ja supi ning juba oligi unemati kohal. Tõesti, liigutada poleks enam jaksanud grammigi. Puhkus Heitiga ikkagi :). Aga milline kogemus ja millised vaated! Uni tuli magus.

Ahjaa – meie ukse taga verandal ja tegelikult ka restorani bambusest varjualuste juures elab siinmail lahe putukas – pealtnäha nagu väga suur mesilane ja sumistab ka nii. Aga see putukas närib nagu oherdiga puu sisse augu ja elab siis seal sees. Kohalikud topivad augud koralle täis, et putukas aukudele ligi ei pääseks – mine tea miks- võib olla muidu närib puu päris läbi ... igal juhul meie verandal oli õhtul peenike saepuru maas ja verandapiirdesse üks uus auk tekkinud ... nõelata ei tahaks selliselt küll saada ...

[heiti] Peaks vist mainima ka seda, et saarel on meeldivalt vaikne, mitte et inimesed ja loomad siin vaikselt omavahel suhtleksid :) ... saarel ei ole lihtsalt ühtegi mootorsõidukit, kui saare ümber tiirlevad mootorpaadid välja arvata. Kogu transport on korraldatud kaherattaliste hobuvankritega, mida veavad sellised poni mõõtu hobused. Lisaks on pea igalt poolt võimalik laenutada jalgrattaid, mis on üldjuhul küllaltki korralikud. Ainult vahemaad muidugi ei ole märkimisväärsed, mida rattaga läbida ... meie jaoks.

+4 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]