29.01.2007 Yogyakarta [tavapärased turismiatraktsioonid ja linnuturg]

[maare] Rong jõudis Yogyakartasse natuke enne nelja hommikul. Me ei olnud kuni rongist väljatulekuni päris kindlad, et kas sõita Solosse välja või tulla Yogyas maha. Siiski otsustasime Yogya kasuks ja plaan oli leida hotell, kus saaks hommikuni magada ning siis vaadata, mis edasi. Kohe kleepis meile külge üks kohalik klemm, kes meile hoolega hotelle hakkas otsima. Käisime läbi vist mingi viis tükki, et leida sobivat. Hinnad varieerusid alates 20 000 ruupiast, kuni 170 000, millise hinnaga lõpuks ka hotelli valisime. Kõige madalam oli siis selline väga askeetlik akendeta kapp, viimane juba delux pluss klassist, kus sees kõik mis vaja: soe vesi, A/C, aken (meie omal on isegi rõdu) ja puhtad linad. Mõnus oli end jälle veega üle lasta ja linade vahele pikali. Kutt, kes meid hotelli juhatas, sai sealt mingi tšeki vastu, nii et meie talle mingit lisatasu otsimise eest ei maksnud. Kutt tahtis meile veel pähe määrida kohe päikesetõusu tuuri Boroboduri templisse aga me otsustasime siiski magamise kasuks. Hommikul ärkasime kella 9 paiku, tuvastasime, et hommikusöök osutus toa ukse taha jäetud tassiks teeks ja saiaks, mille vahel oli mingi mõttetu magus ollus ning suundusime tänavale.

Yogya on võrreldes Jakartaga tunduvalt rohkem turismile orienteeritud, et mitte öelda, et kesklinn on mõttetu turistide meka. Samas, võrreldes Jakartaga, kindlasti puhtam ja äärelinnas turiste ei ole. Koheselt kleepisid meile külge tohutud hordid tuuride pakkujaid ja kohaliku sõiduvahendi – jalgratta ees käru – becak mehed.

Aga nüüdseks on käidud peamised turistikohad ära – sultani palee (Kraton) ja batika tehnika maalimistöökoda, kus tegime oma esimese turistiostu, samuti lasime ennast sõidutada sellel jalgrattakäruga mehel. Peab ütlema, et veidi piinlik on sõita nagu kaks paksu saksa turisti seal kärus, eriti kui tee läheb ülesmäge. Kratonis sattusime ise turismi- ehk pildistamise objektiks: kohalik musliminaine koos lapsega tahtis ennast koos heledanahalistega pildistada lasta.

Oleme ka selgeks saanud, et Merapi otsa praegu ronida ei saa, valitsus on ära keelanud kuna seal on libe (tegelikult vist ohtlik ka, sest Merapi on suht aktiivne). No mingi variant ikka on, mõtleme ... aga minul on jalad eilsest villis ja tahaks Sulawesi jaoks neid terveks ravida, et matkata ... Tänane päev aga tähendab kohalikke turismiobjekte ja otsime endale homseks mingi tuuri – ilmselt Borobodur ja võib olla käime siis Merapi jalamil ära – hiljuti pursanud vulkaan on uusi vaateplatvorme moodustanud, kus umbes 4 km kaugusele tipust pääseb. Ja ülehomme jalgrattaga lähedalasuvasse (17 km) Hindu templisse Prambanan (algab puhkus Heitiga :)). Katsume siis vulkaane peale Sulawesil käiku uuesti avastada.

Veel on saanud selgeks, et kuna valitsev usk on islam, ei saa siit osta veini, riisiviina ega muud õllest kangemat. Ja õlutki on Yogyas vaid meie hotelli juures asuvates kõrtsides, päris turistiatraktsioonide juures seda ei müüda. Nagu kohalikud ütlevad, on siinne islam veidi pehmem, st. et sallitakse teisi usundeid ja juuakse õlut :). Tõesti, ka sultani palees olid nii islami, budismi kui hinduismi sümbolid kaunistustes esindatud.

Õhtuks oleme „võtnud” kõik kohalikud peamised turistiatraktsioonid ning teinud jälle seda, mida LP ei soovita: söönud kohalikus tänavarestoranis (warung) ja käinud läbi linnuturult. Viimane oli tõesti huvitav, lisaks erinevatele lindudele sai sealt osta jäneseid, mangusti, koerapoegi, hiiri mitut sorti, oravaid, varaani jne. Sultani veepalee varemete vahel püüdsime oma mp3 mängijasse saada erinevate mošeede üheaegselt kajavaid palvele kutsungeid ja jalutasime läbi kohalikust kaubandusvõrgust. Tulemuseks: kimp rambutane ja uus suur siidirätik.

Enne pimedat avastasime veel ühe sümpaatse restorani, kus muuhulgas saab tellida java massaaži ja rentida täitsa korralikke mägirattaid. Lisaks leidsime sealt lugemiseks välja pandud raamatu Sulawesi saarest ning Heiti küsis selle homseni laenuks – ehkki olime seal päris esimest korda, usaldas pererahvas meile raamatu kaasa.

Lisaks oleme tänasel päeval saanud kinnitust sellest, et peame olema tänulikud oma põhjanaabritele, kelle abil oleme suutnud ennast määratleda kohalike jaoks - sest „Finlandia” on tuntud koht, „Estoniat” ei tea aga keegi. Samas oleme oma heleda nahaga moodustanud eraldi turistiobjekti, sest paljud tumedanahalised kohalikud ja ka turistid tahavad meiega koos pilti teha – no ega me pole kadedad ka :). Aga uudis, et eestlased on linnas, on sõprade seas levinud – nii mõnigi tervitab meid – „hello Estonia!”. Üks teadis rääkida isegi, et eile just lahkus kuueliikmeline eestlaste grupp, kellest vaid üks suutis inglise keelt rääkida. Mispeale meie avaldasime arvamust et eestlased need olla ei saanud – pigem hispaanlased. Sõna „Espania” ja „Estonia” on ennegi segi aetud.

Ostsime ka homse tuuri Merapile ja Boroboduri, algusega 04:00 hommikul, nii et nüüd tuttu.

[heiti] Veidi veel ... peale lõunat külastasime „veepaleed”, kus sarnaselt hommikuse Kratoni külastusega, anti meile kaasa giid. Giid oli sama tore, nagu hommikune, aga vedas meid järjekindlalt veepaleest välja ... kuulnud, et batikat me juba ostsime, lõpetasime tuuri marjonettnukkude töökojas, kus jällegi analoogselt hommikuse tuuriga, räägiti kuidas neid tehakse ja öeldi, et te ei pea siit midagi ostma ... me siis pildistasime, nagu jaksasime ja ütlesime lõpetuseks aitäh, et me ei osta midagi ... kohalik meister oli veidi hapu näoga, aga lahku läksime naeratades. Kui giid siis teatas, et nüüd oleme kõike näinud, siis teatasime meie, et mõned tornid jäid nägemata ja meie tahame tagasi minna ... lohutasime giidi, et me saame ise hakkama, millega ta tänulikult nõustus.

Ja veel ... selles välisöögikohas (warung) õpetati Maaret, kuidas tuleb riisi kanaga õigesti süüa ... tõsta näppudega portsuke riisi kana taldrikusse ja vormida sellest siis sousti sees kuulike ... riisi kuulike on samas ka maitsestatud ... kana soustiga ... Maare oli igatahes sellise söömisstiiliga rahul :) ...

+12 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]