30.01.2007 Merapi, Borobodur ja ... jälle teele [Yogyakarta vaatamisväärsused ja ööseiklus Probolinggos]

[heiti] Kuna tänaseks hommikus oli planeeritud varane ärkamine, siis läksime eile ka varakult magama. Hommikul olime kell 04:00 juba oma hotelli trepil valmis ja kümme minutit hiljem oli ka meie buss kohal, mis tegelikkuses osutus džiibiks. Tee peal seletas giid või autojuhi abi (oi, jah, ma ei teagi kuidas seda teist tüüpi seal autojuhi kõrval nimetada, kes meile kogu aeg midagi rääkis), et pole mõtet minna Kaliurangi vaatama päikesetõusu (gunung) Merapil, parem koht, kus käivad ka kohalikud, on Kaliadam. Kuna me valjuhäälselt protestima ei hakanud, siis nii ka tegime. Tõepoolest, nägime kuidas Merapi tipust laavat alla valgus ja tipp oli päikesetõusuni vahelduva eduga näha ... giidi väitel oli meil muidugi metsikult vedanud, see ei pidavat alati nii olema :).

Kaliadamist sõitsime siis Magelangi, mille kõrval asus ka Borobodur – maailmakuulus budistlik tempel. Nii enne kui ka pärast vaatamist üritati meile kõiksugu suveniire pähe määrida, aga me ei võtnud vedu.

Ahjaa ... Borobuduri ees juhtis Maare minu tähelepanu ühele tõeliselt lühikeses seelikus tüdrukule, et näe, käiakse ka sellisega ... templis selgus, et seda tüdrukut teenindas venekeelne giid :). Kõndisime nendega veidi kaasa ... oli ikka väga naljakas kuulata Indoneeslast rääkimas vene keeles.

Igatahes ... kui veidi enne kella ühtteist tagasi hotelli jõudsime, siis oli selline tunne, nagu oleks veetnud juba terve, pika päeva. Tegime koopiad raamatust, mille eile olime laenanud ja läksime siis raamatut tagastama ja õlut jooma.

Maare oli tükk aega väga vaikne ja teatas lõpuks, et temal selline mõte mõeldud, et sõidaks hoopis ööseks (gunung) Bromo juurde ja veedaks homse päeva sealkandis matkates.

Ööseiklus võõras linnas

[maare] Kui ma olin oma mõtte Bromole minekust Heitile teatavaks teinud, põrutasime kohe kohalikesse reisibüroodesse uurima, et kuidas sinnakanti kõige kiiremalt jõuda. Esimese büroo vend pakkus tuuri järgmisel hommikul kell 9 ärasõiduga – see meile ei sobinud. Teise variandina 1 mio (miljon) ruupia eest eraautot ja varuvariandina liinibussi Probolinggosse, kust jäi veel ligi 40 km ülesmäge Cemero Lavangi – mis on lähim küla Bromoni. Aga meile ei sobinud bussi hiline saabumine Probolinggosse.

Teisest büroost pakuti samuti tuuri, privaatautot 700 000 eest ja liinibussi. Valisime lõpuks viimase, sest sealsed inimesed selgitasid, et Cemero Lavangi läheb busse Problingost 24 tundi ööpäevas ja saame edasi küll, hoolimata sellest, et buss jõuab kell 12 öösel. Bussipilet selles büroos maksis 10 000 ruupiat vähem. Soov Bromoni jõuda oli nii suur, et olime valmis igal juhul, ka saabumisega öösel võõrasse linna. Broneerisime selle büroo kaudu ka hotelli Cemero Lavangis – see käis nii, et telefoni teel broneeriti, meile kirjutati voucher, maksime tasu ja voucher faksiti kohale. Töötas!

Et bussini jäi vähem kui tund, tormasime hotelli, pakkisime asjad, kiire dush ja samast reisibüroo eest viidi meid linna teise otsa, vist mingisse bussiparklasse. Igal juhul bussijaam see küll polnud, sest sinna sõitsime bussiga hiljem läbi linna. Tee pealt võeti peale veel üks poiss, kes ka väheke inglise keelt tönkas.

Peale veidi aega ootamist bussijaamas sõitsime ilma ühtegi uut reisijat peale võtmata edasi. ühel hetkel jäi aga buss seisma ja inglise keelt tönkav poiss teatas, et peame kolima uude bussi. Miks – seda ei tea siiani – ilmselt oli reisijaid liiga vähe ja pandi kokku kaks bussitäit rahvast. Sõit võis alata. Mingis linnas peatust tehes lasti bussi jälle hulga kauplejaid ja ostsime nende käest paar kohalikku snäkki, keeldusime aga muusikamehele annetust tegemast, kes bussi eesotsas kõva häälega laulis. Sõidu ajal jagati meile kätte ka bussi hinnas sisalduv suupiste (vesi, mingi magus kook ja kotike soolapähklitega) ja muudkui kihutasime edasi. Kuna umbes kuus tundi oli valget aega, siis saime näha ka kohalikke maastikke ja inimesi suurtel riisipõldudel toimetamas. Bussijuht aga oli paras kamikadze ja kihutas autodest mööda vastassuunavööndis, hoolimata vastutulevatest autodest – ilmselt tugevama õigusega. Jällegi aga pakkusime läbitavate asulate elanikele meelelahutust: kui sõitsime läbi asulatest ja seal keegi mind bussiaknast märkas, siis saabus üleüldine elevus – tundus nagu ei oleks keegi seal kunagi valget inimest näinud ...

Kui juba hämarduma hakkas, siis keeras buss kuhugi teeäärsesse suuremasse söögikohta. Seal jaotati meile kätte talongid ja saime rootsi laua stiilis kohalikku sööki. Märkimist väärib ka kohalik WC kus vähemalt mõnes kabiinis oli ainult veega täidetud kuubik – igal juhul tulid naised sealt sabasid kergitades välja ...

Kamikadze jätkas oma sõitu ja suurema osa ajast magasime. Alguses aga tuli bussitelekast kohalikku karaoket ja kui Heiti oli kaasa ostetud õlle ära joonud, siis oskas ka kaasa laulda :). Buss ise oli mugav, mitte liiga külm. Isegi padjad ja tekid olid jaotatud – nagu lennukis :).

Kesköö paiku jõudsimegi kohale – bussijuhi abi (neid on siin alati üsna mitu) küsis veel, et kuhu tahame minna ja siis pandi meid kuskil teeotsas maha. Seal oli kohe kollane minibuss – bemo – meid ootamas ja sõidutas mingi putka ette, mis pidi olema turismibüroo. Sealt pidi minema buss Cemero Lavangi, teadmata hinna eest. Nojah, peale peaaegu poolt tundi ootamist, tuli sealne „boss” ja pakkus meile sõitu Cemero Lavangi 200 000 ruupia eest. Lisaks püüdis veel pähe määrida jeepi Bromo ja lähedalasuva mäe otsa päikesetõusu vaatama 75 000 ruupiat per nase (koos kahe hollandlasega) ja tagasisõitu 50 000 ruupia eest. Et kell oli palju, olime tükk aega oodanud, pikk bussisõit selja taga, moskiitod sõid ja arvestades, et LP lubas sõitu 14 000 kaks inimest, olin kuti peale väga tige. Heitil oli kainet mõistust rohkem ja nõustusime sinnasõidu tasuga, sest ega keskööl täiesti võõras linnas muud valikut polnud ka. Veidi hirmus oli ka, sest olin just sel päeval kohalikke kombeid trotsides pannud selga lühikese seeliku ja see koos minu heleda peaga tõmbas topelt kohalikke tähelepanud. LP oli muuseas ka hoiatanud Probolinggo kui mitte kõige turvalisema linna eest ja tahtsime sealt ruttu pääseda.

Gekod ronisid seinal ja kassid karjusid õues. Üks rott, sama suur kui karjuvad kassid, jooksis ukse alt läbi. Vahepeal kadus kutt koos meie rahaga ja juba hakkas tekkima kahtlus ... Kuid veel pool tundi ja minibuss tuli. Alustasime sõitu, vahepeatustega bensiinijaamas tankides ja õli võttes (see käis nii, et suurest tünnist vändati väikesesse kannu paras kogus) ning sõit jätkus. Kusjuures bensiinijaamades vahtisid kohalikud mehed täiesti julmalt bussi, näitasid näpuga minule ja irvitasid – natuke oli ikka hirmus ka. Alguses läks tee peaaegu püstloodis ülesmäge ning pärast jätkus serpentiinidega. Umbes tund aega olime sõitnud kui jõudsime Cemero Lavang külasse ja rahvuspargi piirile. Seal tasusime sissepääsutasu 25 00 ruupiat per nase ja saimegi oma hotelli – Lava View Lodge – ette. Unine poiss retseptsioonist näitas meile toa kätte, ise suurt tekki ümber hoides, sest väljas võis olla umbes 15 kraadi ringis sooja. Saime endale pisikese bungalo, mis küll oli veidi kulunud, kuid ajas asja ära ja nõustusime viimaks poisi pakutud džiibituuriga. Peale lühikest kauplemist lasi ta hinda 50 000 alla. Kokkuvõttes saime küll 200 000 eest, mis oli kallim Probolinggos pakutud 75 000 per nase aga saime täiesti enda džiibi, mis džiipi vaadates, tundus hea olevat. Neljakesi oleks seal ikka kitsas tundunud. džiibituuriga nõustumine tuli ka asjaolust, et meil ei õnnestunud kuskilt saada täpsemat kaarti kui koopia joonistustest, kus peal lähedalasuvad mäed – selle kaardiga juba pimedas ei matka :). Kell oli peaaegu kaks öösel, kobisime magama, sest kell 4 pidi tuur juba algama ...

+8 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.011 seconds]