[maare] Hotell osutus selliseks just keskmiseks nagu LP lubas. Suhteliselt kulunud ent puhas. Rätikud olid suurest pesemisest juba tumehalliks läinud kuid julgesime neid tõesti kasutada, sest oma värvist hoolimata tundusid nad puhtad. Ainult kuidagi ei saanud enne magamajäämist hotellitoa tulesid surnuks – lüliti oli ainult laetulude jaoks aga neid, mis voodikohal ja laual, ei osanud kuidagi välja lülitada. Ukse kõrval oli üldlüliti, selle väljavõtmisel aga seiskus ka konditsioneer. Lahendasime selle siis nii, et laualambi juhtme tõmbas Heiti seinast lihtsalt välja aga voodi kohal olevatel lampidel keerasime pirnid välja. Oligi pime ja uni tuli.

Esimest korda ärkasime kell neli öösel – selle peale, et linna keskel asuvast mošeest hakati inimesi palvele hõikuma. Võimas hääl laulis mitukümmend minutit, nii et terve linn kajas. Aga meid see ei seganud, hoolimata sellest, et öö ja päev on segamini löödud, magasime hästi. Kella kaheksaks saime end üles ja hotellis ka esimese indoneesiapärase hommikusöögi. Hommikulgi söövad nad praetud riisi ja nuudleid, veel tehti meile pisikese panniga omletti ja igasuguseid köögi- ja puuvilju oli ka, Kõhu sai korralikult täis. Pärast tasusime toa eest 315 000 ruupiat ja jätsime oma kotid hotelli.

Raudteejaamast saime piletid Yogyakarta rongile, ecxecutive klassi (420 000 IDR kaks piletit). Noh ja siis veel mingist turismibüroost piletid lennukile, millega kavatseme veebruari esimesel päeval Sulawesile lennata (Adam Air, seesama, mille lennuk alla kukkus). Istusime mingisse söögikohta maha, kus kohe üks kohalik kutt meile lauda tuli. Saanud teada, et meil päev Jakartas veeta, pakkus ennast kaasa, et näitab meile kohti, kus on tõeline Jakarta.

[heiti] Me nõustusime ... kutt tundus suhteliselt usaldusväärne. Alustasime Jakarta vanalinnast (Kota), kuhu olime isegi plaaninud minna ... aga ilmselt mitte „nii” Indoneesiasse. Alustuseks avastasime seal mingeid pikki ja kitsaid tänavaid, mis ülitihedalt täis müüjaid – müüdi kõike, nii sööke, kui muud pudi-padi. Vahepeal läks isegi kergelt kõhedaks ... kui turiste meie ümber enam ühtegi polnud ja ka kohalikke hakkas juba nappima. Aga siis mingist kitsast käigust läbi, ja olimegi uuel tänaval :). Külastasime üht Hiina templit, kuhu meid väga lahkesti sisse lasti ja ka pildistada lubati.

Tempel külastatud, suundusime tõelisse Hiinalinna (Glodok). Läbi Hiinalinna jõudsime sujuvalt Kota ajaloolisse raudteejaama ja sealt edasi Kota keskväljakule (Taman Fatahillah). Keskväljakul külastasime muuseumi, kus asub Java parim wayang-nukkude kollektsioon (Wajang Museum), ning vaatasime üle Cafe Batavia.

Jalutasime edasi, Sunda Kelapa suunas, kus on ankrus ilusad, kirevalt värvitud purjekad ... ja neid oli seal tõesti palju, kilomeetrine rivi vist. Ühte neist ka külastasime, kaptenil polnud selle vastu midagi ja ta ei lasknud ennast meist segada. Meie tähendas seekord mind ja meie giidi Wahyudit, kuna Maare pelgas poolikut palki pidi kai pealt laeva tasakaalu harjutada :). Ja muidugi ... kogu Sunda Kelapa suurim elamus oli sinna minek – läksime mingeid ülikitsaid laudteid pidi, läbides kohalike Indoneeslaste elamuid, kanali servani ja üürisime sealt 10 000 IDR eest pika, puust paadi, mis meid siis üle kanali viis.

Sadamast tagasi, istusime järgmise Jakarta vaatamisväärsuse, bajaj peale. Bajaj on kolmerattaline mootorratta mootoriga, hirmsalt mürisev sõiduk, kus juht istub ees ja tema taga on kitsas iste kuhu üle kahe reisija tavaliselt ei võeta. No meie mahutasime endid kolmekesi ära ja Wahyudi väitis, et suutis hinna kaubelda 40 000 IDR pealt 20 000 IDR peale. Eraldi tuleb ära märkida surmapõlgav bajaj juht, kes sööstis täiskiirusel sellistesse pragudesse (olid need siis autod, mootorrattad või majaseinad), kust minul poleks näiteks jalgrattaga küll pähe tulnud läbi mahtuda, aga meie olime tagapingil ju lausa kolmekesi. Õnneks lõppes sõit õnnelikult ja jõudsime kalaturule. Kalaturul oli küll veidi kahju liiga rikkalikust hommikusöögist, sest kalarestoranid tundusid väga ahvatlevad. Ei saa öelda, et mina oleks kalaturul vähe populaarne olnud, aga Maarele lehvitas küll vähemalt iga teine vastutulija :).

Kalaturg ära nähtud võtsime jälle täiesti tavalise takso ja sõitsime tagasi kesklinna. Kuna algul sõitsime peaaegu samasse kohta tagasi, kust olime bajaj-ga alustanud, siis jõudsime märgata, et taksosõit on bajaj sõidust veidikene odavam ... ja mugavam :).

Kesklinnas oli meie giidil kinnisidee näidata meile antiigiturgu ... seda hoolimata meie mitte liiga suurest innukusest. Turg ise asus rikaste linnaosas, tänavatel uhked majad, kõrgete aedade ja valvuritega. Vahepeal tekkis meis küll kahtlus, et kuhu meid küll viiakse, sellises kohas ei saa ju mingit turgu olla ... aga ta oli ... ja päris huvitav koht. Kuna nii mitmedki asjad tundusidki olevat vanad, siis küsisin giidilt, kas siin müüakse tõepoolest originaale. Giidi väitel pidi umbes 60 % asjadest olema originaalid, mis tundub üsna usutav, sest vaevalt viitsib keegi Indoneesias teha järgi näiteks mitmesuguseid vanu laevariistu, alates roolirattast ja sektandist, ning lõpetades õlilampide, nugade-kahvlite ja muude vidinatega.

Turg vaadatud, sõitsime tagasi sama bistroo juurde, kus oma giidiga hommikul kohtunud olime. Arutasime Maarega, et kas peaks giidile selle eest raha pakkuma ja Maare arvas, et küll ta küsib ise ... nii läkski. Aga giid oskas seda teha väga viisakalt ja otsustasime, et 200 000 IDR on selliste kohtade nägemise eest täiesti õiglane hind.

Giidist lõpuks lahti saanud, võtsime hotellist oma seljakotid, sõime kerge õhtusöögi (ega sellise palavusega erilist isu pole) ja suundusime oma raudteejaama poole (Gambir). Raudteejaamas saime jälle tunda Indoneeslaste viisakust – meid püüti oma kümmekond korda aidata ja juhendada :).

Aga nüüd istume oma ARGOLAWU rongis, eksecutive vagunis, kus konditsioneer uhab nii kõvasti, et varbad külmetavad. Homme siis Yogyakarta.

+22 fotot