01.08.2006 Korcula [päev Korcula saarel]

[heiti] Hommikul viib majaperemees meid oma koledast apartmentist bussijaama. Kell 9:00 stardime bussiga Korčula poole. Bussisõit läheb suhteliselt ruttu ja juba kella üheteist paiku oleme Orebićis, kus sõidame bussiga laevale. Laev on väike – lausa ime, et nii suur buss üldse sinna peale mahub – igatahes näitab bussijuht üles ülimat osavust, manööverdades reisijaid täis bussiga laevale.

Vaid loetud minutid laevasõitu, ja olemegi Korčula saarel. Buss viib meid bussijaama, kust läheme eemalt paistvasse Marco Polo turismibüroosse homseks laevapileteid hankima. Saame piletid Korčula – Hvar – Split, á 55 KN. Turismibüroost leiame endile ka elamise. Tundub, et turismifirma kaudu ongi lihtsam endale elamist otsida – bussijaamas olid ainult mingid kohalikud hangeldajad, kes tahtsid saada öö eest neljases toas 1 000 KN ja siis polnud kah vaimustatud ideest rentida seda üheks ööks.

Teeme hilise hommikusöögi (või on see nüüd hoopis varane lõuna ...) mere ääres – sööme supi, salati ja õlle, kokku 290 KN – pole just väga odav hommikusöök :), aga vaade restoranist merele on muidugi eriti uhke. Ahjaa, tüdrukud jõuavad hommikusöögi ajal kaks korda meres ujumas käia ja saavad lõpuks pahandada selle eest, et märgade riietega uhketele toolidele istuvad :).

Tüdrukud ostavad turult arbuusi ja juustu, ning siirdume randa. Meie Maarega peame siin vastu paar ujumist ja arbuusi, ning seejärel jätame Leegi ja Mamburi siia ja läheme ise Korčula vanalinna avastama. Avastusretk kulgeb vahelduvas edus Maare peavaluga. Leiame vanalinnast veinipoe, kust saab osta veini otse tünnist :). Ostame 25 KN eest liitri ühte suhteliselt kallimat kohalikku veini nimega Pošip ja siis veel pudeli (Korčula saare vist kuulsaimast viinamarjast – grk) valget. Kui tahame ostetud veini Leegi ja Mamburiga jagada, siis selgub et nemad on rentinud jalgrattad ja läinud saart avastama.

Õhtusöögikoha leidmisega tekib meil veidi raskusi, kuna paremad kohad on kõik täis ja need, mis tühjad ei ärata eriti usaldust. Lõpuks peatume bistroos „Luna“, mis tegelikult üsna restorani moodi. Kuid – minu kanafilee on päris hea, ehkki friikartulitega, aga tüdrukute kalavaagen kahele koosneb ainult kahest pisikesest kalast, rannakarpidest ja paarist grillitud krevetist, ent on see eest seni kallim – 190 KN.

Pärast õhtusööki käime Maarega korraks veel rannas ning läheme tuppa – hommikul äratus ju kell 5:40, siis saame teada, millisest sadamast meie laev väljub.

Hurraa, elame jälle ... nimelt avastasin eile õhtul, et fotoaparaadi teine aku on juba peaaegu tühi ja akulaadijat mul kaasas pole. Mamburi soovitusel püüdsin siis fotoaparaadi akut laadida Nokia mobiiltelefoni laadijaga. Õnneks töötavad mõlemad akud isegi samal pingel – 3.7 V. Polnudki mingit kunsti, lõikasin telefoni laadija juhtme pooleks ja kinnitasin juhtme otsad teibiga aku külge ...

Tegelikult tahaks veel kirjutada veidi kohvist, millega siin igavene kamm – vist ainus selge asi on see, et kafe tähistab ülikanget türgi kohvi, mida mina küll juua ei suuda ja seepärast olen olude sunnil hakanud siin piimaga kohvi küsima. Siin aga puudubki üksmeel – mitte et ainult Montenegro ja Horvaatia vahel, vaid ka (mõlemas riigis!) riigisiseselt – kord on minu soovitu nimi bjelo kafe, teises kohas aga kafe s mliekom ja bjelo kafet küsides tuuakse sulle kakao ja kolmandas kohas türgi kohvile valatud piima peale ja kohvipaks ujub seal piima sees siis mõnusalt :).

+3 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]