[maare] Hommikusöögi ajal saime jälle tünga :). Meid teenindas umbkeelne ettekandja, kes sai aru küll, et ta näiteks tõi meile kohvi asemel kakao, mida me ei tahtnud – aga tundus, et see polnud tema asi. Nii ka kõige muuga. Kuid kõhu saime ikkagi täis ja sõit võis alata.

Nagu ikka kulges tee üle mägede ja oli suhteliselt kitsas nii, et enamus sõidust kulges minu ja Leegi kiljumise saatel. Ujumispeatus järve ääres ja olimegi Bosnia-Hertsegoviina piiril. Kuna mul oli 50 ühikut kohalikku raha, siis otsustasime selles riigis lõunat süüa. Tegime seda Trebinjes, koos veini ja õllega läks küll arve veidi suuremaks, kuid kelner aktsepteeris täiesti, kui maksime osa arvest eurodes. Kalavaagen kahele on siin kindla peale minek, maitseb hästi ja tegelikult jätkub vabalt kolmele või neljalegi.

Veel üks piiriületus ja olimegi tagasi Dubrovnikus. Bussijaamas, kuhu läksime järgmiseks päevaks pileteid ostma, leidsime murdu öömaja pakkumisi, hoolimata sellest, et oli turismi kõrghooaeg. Ja hinnad odavamad, kui tee peal küsiti, kus sildiga „SOBE“ seisnud mees seletas, et alla 150 KN per nägu ta ei julge koju naise juurde minna :P.

Piletid ostetud langes valik öömaja pakkujale, kes lubas meid autorendist peale võtta ja hommikul bussijaama viia – 450 KN kokku. Öömaja osutus suhteliselt „kapiks“, aga ehk ühe öö saab hakkama.

Mambur ja Leek jäid kohalikku paadisadamasse „hängima“ ja ujuma, kuni meie Heitiga sõitsime bussiga linna uudistama. Bussis kõlas ainult inglise keel, tundus et kohalikke Dubrovnikus polegi! Palav! Vanalinnas oli rahvast murdu – umbes nagu Tallinnas, kui kolm kruiisilaeva korraga sees! Aga muidu oli vanalinn ilus – mäest üles-alla kitsaste tänavate ning lugematute väikeste väljakutega, millest igaüks peitis endas kahte-kolme erinevat kohvikut-restorani.

Heitil oli ainult kahju, et varsti läks pimedaks – ei jõudnud piisavalt ringi kolada ja pildistada. Pärast jälle kohalik valge vein näppu ja bussiga tagasi koju. Hommikul on äratus kell 7:00, sest algab teekond Korčula saarele.

+2 fotot