02.08.2006 Split - Trogir [Korcula - Hvar - Split - Trogir]

[maare] Hommik algas vara – ei olnud veel õieti valgekski läinud. See aga ei tähendanud, et väljas oleks jahe olnud – terve öö magasime aknad pärani lahti ja käed-jalad laiali, sest õhku üldse ei olnud. See oli võib-olla tingitud ka sellest, et taevasse olid kogunenud matsakad äikesepilved ja juba tibutaski natukene, kui sadama poole kõndisime.

Linn oli tühi, siiski viimased pidutsejad veel püüdsid tüdrukuid „ära rääkida“. Laev väljuski sadamast teisel pool linna, tegelikult 200 meetrit kõndimist, millest viimased 50 jooksime, sest äike välgutas ja müristas täiega, ning algas tugev vihmasadu. Laev oli selline tiiburi – kiirlaeva tüüpi, mis tasapisi rahvast täitus. Mina olin eelmise õhtu veinist veel uimane ning kartsin, et äkki ei talu loksumist. Seetõttu võtsin sisse ühe merehaiguse vastase tableti (Heiti tõi Venemaalt mu tellimise peale, Eestis müüakse ju ainult neid ingveri baasil tehtuid, mille kohta ma ütlen, et kui süda muidu pahaks ei lähe, siis sellega kindlasti). Tegelikult mul tavaliselt merehaigust ei ole aga siiski mõnel korral olen veidi „õõnsasti“ tundnud ja võtsin ka seekord igaks-juhuks rohu sisse.

Edasi oli muretu :) – see rohi muutis mu nii uimaseks, et enne Spliti ei ärganudki. Korraks tegin silmad lahti, kui Hvari saarel oli peatus kuid magasin kohe sügavasti edasi. Ei morjendanud mind ebamugavad istmed ega kõrval kaarte mängivad inglise tüdrukud. Ainult Spliti jõudes kõikus veel üsna tükk aega ning käed-jalad olid otsas ikka täitsa pehmed. Alles pärast hommikusööki läks paremaks.

Väike tiir Spliti vanalinnas ja olimegi bussis number 37, mis viis meid Trogiri nimelisse linna (20 km Splitist – 1 tund bussisõitu!). Sõit oli tõeline katlas keemine – saime vist kõige loiuma ja loguma bussi Horvaatias ning ilm oli kolepalav – no 40 kraadi oli ikka küll! Nii et enne kohale jõudmist me enam istuda ei jaksanud ja püsti tõustes selgus, et vähemalt Heiti oli püksid jalas silmnähtavalt märjaks higistanud.

Bussisõidust veel niipalju, et tegemist oli tööhõive seisukohalt musternäidisega :P Nimelt, lisaks bussijuhile oli bussis veel kolm meest, kes „tegelesid klientidega“. Tegelemine seisnes siis selles, et üks mees müüs pileteid, teine mees komposteeris need mingis aparaadis ja pärast sõidu ajal tuli kolmas mees kes kontrollis, kas ikka kõigil sõitjatel on piletid ning kas need piletid on ikka seal aparaadis korralikult komposteeritud. Ja ongi neljale täisjõus mehele tööots leitud :) Mulle meenus kohe pilt Kambodza lennujaamast, kus viisataotlemine käis pika leti ääres, kus istus kuus inimest. Esimene võttis vastu passi ja raha viisa eest, teine kleepis viisa passi, kolmas kirjutas viisale kuupäeva peale, neljas allkirjastas ning viies lõi peale templi (USED – tegu oli ühekordse sisenemisega viisaga). Kuues ulatas siis sulle passi jälle kätte. Töö kiire ja korralik :).

Mambur helistas bussisõidu ajal veel Spliti turismiinfost saadud majutuse pakkuja numbrile, ning see ajas meile välja öömaja – pakkuja enda maja oli täis, aga saime tema sõbra juurde (500 KN). Mees tuli meile bussijaama vastugi. Maja ise oli sadakond meetrit bussijaamast ja osutus tõeliseks kodumajutuseks – Mambur ja Leek majutati näiteks lastetuppa, meie saime siis vanemate toa :). Aga tegelikult olid toad ilusad ja puhtad, ainult konditsioneeriga oli selline lugu, et see asus esikus, mistõttu tuli öösel toaust lahti hoida ...

... aga – asjad ööbimispaika toimetatud ja öömaja-mehega kokku lepitud, et ta tuleb meile hommikul järgi (100 KN) kusjuures ta püüdis meile selgeks teha, et taksod nii lühikest maad üldse ei sõida :), läksime Trogiri peale kondama. Jube palav oli! Natukene kosutust kohvikus ja meie Heitiga suundusime kohalikule turule. Ostsime sealt köömnenapsi ja küüslauku, virsikuid ja kohalikku kiirtoitu – parekeid – filotaignast juustupirukaid. Maitsesid hästi!

Siis kammisime läbi vanalinna ja ronisime kõikvõimalikesse tornidesse. Palav! Selgus et Leek ja Mambur olid vahepeal rentinud motorolleri ja sõitsid kõrvaloleva saare ranna poole. Meie põrutasime siis sinna saarele paadiga, algse plaaniga rentida jalgrattad. Aga kuna neid parasjagu polnud, siis võtsime ka ise rolleri ning kihutasime Mamburi järel saare vist ainukese inimtühja ranna äärde, kus Leek juba tunnikese peesitanud oli.

Peatuma ei jäänud me kauaks ja võtsime ette retke linnalähedase mäetipu vallutamiseks. Sõitsime rolleritega mitu teeotsa läbi, kuni leidsime õige. Lõpuks selgus, et olime jõudnud kohalikule prügimäele :). Prügimäe putkast tuli välja mees, kes küsis: „Parle vu Français?“. Meie prantsuse keelt prügimäe peremehega siiski rääkima ei hakanud (loe ei osanud) ja keerasime otsa ümber. Alla linna jõudes läbisime juba edukalt liiklusummikuid, möödudes seisvatest autodest vasakult, aga tundus, et kohalikud on sellega harjunud.

Rollerid tagastatud, sõitsime laevaga jälle Trogirisse, et otsida söögikohta. Kui päeval linnas käies algul arvasime, et tegu ei ole just nii suure turismilinnaga, kui seda oli Korčula, siis õhtul selgus, et olime eksinud – vanalinn oli pilgeni inimesi täis ja oli raskusi isegi söögikoha leidmisega. Saime siiski laua ühte restorani, kus meile üsna kiiresti keskmise suurusega kala ja grillitud kalmaarid pähe määriti. Kala oli tegelikult maitsev, aga mitte nii maitsev, kui söögi hind – lõpuks ometi olime siis jõudnud ka hindadeni, mis Eesti omadest kõrgemad – nii nagu www.trip.ee-s kirjutatud oli.

Pärast kuulasime linna keskväljakul veel kohalikku puhkpilliorkestrit ja läbi paari kokteili jõudsime kenasti koju – hommik pidi tulema ju jälle varajane. Öö oli palav, magasimegi uks lahti, ühtki riiet muidugi seljas hoidmata ja isegi linaga katmine tundus liiast – nii said sama öömaja jaganud saksa tüdrukud vist toreda vaatepildi :).

+4 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]