30.07.2006 võitmata jäi Bobotov kuk, ehk jälle puhkus Heitiga [matk Durmitori rahvuspargis]

[maare] Täna hommikul saime hommikusöögiga tünga. No ei osanud täpselt küsida ka ja selgub, et kohalikud ei tarbi omleti juurde näiteks salatit ja lauale tuuakse lihtsalt valendaval taldrikul omlett. Juurde küsisime siiski juustu ja see oli päris huvitava maitsega valge juust. Kohviga oli aga selline lugu, et vett ei olnud (pärast õhtul selgus, et terves linnas ei ole vett) ja tellisime siis türgi kohvi piimaga. No miski mõnu see ei olnud, minu oma oli veel maguski. Aga kõhu saime täis siiski.

Veidi aja pärast startisime linna poodi, et täiendada varusid Bobotov kuk vallutamiseks (mõned patukkad, nagu Mambur ütles). Mööda ilusat, mägist teed sõitsime matkaraja alguseni, mida reisibüroo suitsetav memm (kohalikud suitsetavad siin tõesti palju) oli meile näidanud. Autostbvälja ja rajale!

Kui olime veidi roninud mööda matkarada, jõudsime järele perekonnale, kes nõutult seisis suhteliselt järsu kaljuseina juures. Pereema ütles, et lapsed on liiga väikesed ja tema kardab kõrgust, ning nemad edasi ei lähe. No meie arvasime optimistlikult, et meie küll läheme! Aga kaljusein oli tõesti üsna järsk, ning mina kardan tohutult kõrgust! Olin tõeliselt hirmunud, aga alla vaadates selgus, et tagasi ma siit ka ei lähe ja hirmuga klammerdudes rebisin ennast siiski üles. Leek oli hämmastavalt vait ja see vist kah innustas. Üles jõudes ootasime veel Mamburit ja mõtlesime, et Montenegros on küll imelikud matkarajad, kus ilma julgestuseta selliseid ronimisi ette võetakse! ... kuni Mambur märkas, et tähistatud matkarada tuleb ümber mäenuki :).

Aga edasi oligi lahedam ja täiesti ronitav, jõudsime esimeste lumelaikudeni, kus pidasime ka kerge, kesksuvise lumesõja. Edasi matkates hakkas sadama.

[heiti] Otse Bobotov kuk all asuva järveni jõudes (Zeleni vir, 2 028 m) on sadu ikka vägagi tugev, lööb välku ja müristab. Leiame kaljude vahelt veel kaks, sinna peitunud matkajat. Leiame ka endile enam-vähem varjulise koha, aga nähes, et lootust vihmasaju lõppemisele ei ole, jätkame oma matka.

Matkaradade hargnemiskohas peame maha tulise vaidluse, mille tulemusena Mambur ja Leek pööravad ühte haru pidi ringiga tagasiteele, meie aga alustame võitlust viimase kilomeetriga, mis jäänud Bobotov kuk tipuni. Selle eest on see aga „uhke“ kilomeeter – eemalt vaadates tundub kaljusein peaaegu täiesti püstloodis olevat.

Läbinud viimasest etapist oma sadakond meetrit (võib-olla ka veidi rohkem) istub Maare maha ja pärast mõningast arupidamist iseendaga teatab, et tema edasi ei lähe. Egas midagi, näen et ilmselt pole mõtet teda ümber veenma hakata, tõus läheb lõpuosas pigem järsumaks kui laugemaks ja ilm on kah ikka päris kole – keerame otsa ringi ja alustame Mamburi ja Leegi jälitamist, sörkides seal, kus kannatab. Ei lähegi väga palju aega, kui saame nad kätte. Jätkame juba üheskoos kuni alla teeni ja sealt uuesti ülesmäge, kuru poole, kuhu auto olime parkinud. Teel näeme üsna koledat vaatepilti – surev hobune, kes veel veidi tõmbleb, aga muidu on juba pundunud – äärmiselt võigas, mitte ei saa aru, kes küll on jätnud looma niimoodi siia surema.

Elukohta tagasi jõudes ootab meid ebameeldiv üllatus – pole sooja vett. Ja tegelikult pole üldse vett.

[maare] Hotelli dressides asjamehelt saime teada, et vett ei ole terves linnas. Ja nii see tõesti oli – leidsime laheda, tagasihoidliku restorani, kus häälekad mehed eesruumis napsi võtsid. Tellisime ka road (põnev, sest menüü ja teenindaja olid umbkeelsed), kui selgus, et saame siiski ainult joogid – toidu tegemiseks pole vett. Mis siis ikka, lürpisime oma veini-õlut ja rääkisime puhtas Montenegro kehakeeles kohalike vanameestega Eestist ja sellest, et Eesti tunnustas esimesena iseseisvunud Montenegro riiki. Vanamehed ütlesid, et peale kaheksat on vesi tagasi ja tulgu me siis. Vahepeal aega sisustades sõitsime kohalikku suusakeskust uudistama. Kuna lund ei olnud, oli suusakeskus ajutiselt lammaste karjamaana kasutusel :). Aga kõrts suusakeskuses töötas ja linna veevärgi mured sinna ei ulatunud, nii sai Leek oma ihaldatud kohvi.

Tagasi linna ja viisime auto hotelli. Tuttav taksojuht „Miska“ viskas meid kesklinna, kus selgus, et sõbralikud „vanad“ ei olnud viitsinudki enam oma restorani lahti teha. Ka ukse ees olevast autost (mis ilmselt täitis koerakuudi ülesannet) oli koer kaasa võetud. Õhtustasime siis Lonely Planet soovitatud restoranis „National“, mis nägi küll natukene liiga „euro“ välja, aga toidud maitsesid tõesti hästi. Saime Mamburilt ka ühes tähtsas küsimuses nõusoleku :).

Tagasi hotelli jõudes selgus, et vesi on tagasi ja kõige tipuks saime endid puhtaks pesta!

[heiti] Omaette elamus oli ka „sularahaautomaadi“ külastamine :). Nimelt uurisime välja, et meie lõppema hakkavaid sularahavarusid saab täiendada „Jezera“ nimelises hotellis. Sõitsime siis sinna. Hotelli fuajee oli omaette vaatamisväärsus – nagu oleks sattunud tagasi nõukogude aega. Ainsaks uuemaks asjaks oli arvuti ... aga telefoni kommutaator oli peaaegu vändaga :). Aktsepteeriti ainult VISA deebetkaarti, mis mul juhuslikult kaasas oli. Memm kirjutas siis oma paksu, tarka raamatusse kõik minu passiandmed üles ja tõi lõpuks ka tagant ruumist raha.

+12 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.009 seconds]