29.07.2006 Kotor - Tara kanjon - Žabljak [teel Durmitori rahvusparki]

[maare] Plaanitud äratus kell 9:00, et saaksime mõistlikul ajal Durmitori. Hommikusöök rannapromenaadil „kodu“ restoranis „Pronto“, tuntud headuses. Muuhulgas küsisime lahkelt kelnerilt, kas lahe vesi on puhas ja ujuda saab? Vastuseks saime kindla „NO“ – meie aga olime juba kaks päeva sealsamas vees sulistanud :P. Peale seda tundus vesi ikka väga must ja haisev, kuigi ega ka enne see väga puhas ei tundunud – igasugust sodi oli vees küllaga ... sellest järeldus: alati kui vesi läbi paistab, ei tähenda see, et vesi on puhas!

Startisime peale ühtteist veidi, siin ei ole sirget teed! Seega 150 kilomeetrit üle mägede! Hele Leek neelas igaks juhuks ka ühe merehaiguse pilli ... Minul oli ikka ka päris hirmus mõnes kurvis, kuigi vaade oli ülilahe! Peatus bensiinijaamas, kus märkasime ka kõrvaljooksvalt rongiteelt väljasõitnud vaguneid – üsna õõvastav vaatepilt, vagunid järsaku külje peal külili ...

[heiti] Tara kanjon on võimas, ehkki autoga läbime sellest suhteliselt väikese osa. Kusagil poolel teel kanjonis (vist oli külake, nimega G.Dobrilovina) teeme ühe väikese ja kena restorani juures lõunasöögi peatuse. Testime veidi ka kohalikke rahvustoite – mina võtan mingi toidu, millest nime järgi ei oska küll midagi arvata (kahjuks ei jäänud nimi meelde, aga kõlas umbes nagu üks linnake siin Montenegros – „Cetinje“) ... saan maisikördi juustuga, mis maitseb aga vägagi hästi.

[updated by heiti] Sattusin internetis juhuslikult ka selle salapärase toidu peale – cicvara, mis iseenesest ongi maisikört :), ehk siis maisipuder.

[maare] olgu öeldud, et kuna siinkandis kohati kasutatakse kirillitsat, siis ka söögikohad on märgitud sildiga „PECTOPAH“ – mida meie lõbusasti „pektopah“ hääldasime. Mafka va ullike arvas, et nii kohalikus keeles restoran kõlabki :).

[mafka] Oleme seal, kuhu noored ja ilusad meid viivad, teeme seda, mida noored ja ilusad ütlevad ja tegelikult on väga TORE! Mulle meeldib muidugi Mart. Üks pirts on siiski öelda ka – joomine on KOLE ja kahjuks on seni kõik õhtud joomased :).

[maare] „Alkoholism on tugevate inimeste jook“, ütles Mafka peale seda kui olime liitri veini ära joonud.

[heiti] Nagu näha, on alkoholism tõesti kole haigus – kui inimesed juba lõunasöögi ajal sellist juttu ajavad :D, aga ...

... Burdevića juures keerab tee kanjonist välja. Enne imetleme veel silda üle Tara kanjoni – selle pikkus on umbes 500 meetrit ja kõrgus keskelt umbes 200 meetrit. Mambur tegeleb sillal tõsise uurimistööga, rääkides et „ekstremist tegi kusagil Euroopas ühelt sillalt basejumpi, äkki oligi sama sild“. Lõpuks otsustab, et „Vist ikka pole see sild, maanduda pole kuhugi. Aga peaks ikkagi endale basejump varustuse hankima.“ :).

Kella kuue paiku jõuame linnakesse nimega Žabljak. Peatume esimese ettejuhtuva hotelli ees millel nimeks „Bjelobor“ ja kümme minutit hiljem on meil olemas apartment, tegelikult lausa kaks tükki („delux, no probleem“, ütleb tressipükstes hotelliperemees, ise suitsu kiskudes). Hinna saab kah kahtlaselt kergesti kaubelda 120 € peale – tundub, et selles linnas on pakkumine suurem, kui nõudlus. Korterid käes, läheme autoga ringkäigule. Kui autoga enam edasi ei pääse, siis jalutame edasi ja jõuame järve äärde, nimega Crno jezero. Vihma küll sajab, aga vesi on soe ... ja üle hulga aja ka mage :)!

Tagasiteel ostame Durmitori rahvuspargi kaardi – hoolimata kehvast ilmaennustusest homseks, mis lubab pärastlõunal vihma, ootab meid homme ju Bobotov kuk. Sõidame autoga tagasi oma hotelli, ning tellime siis takso ja sõidame uuesti linna – tutvuma kohaliku veinikultuuriga :).

+2 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]