11.12.2005 Ciudad Bolivar - Canaima [lennukiga Canaimasse ja paadiga Angeli poole]

[maare] Eile jäime magama päris vara, vahepeal küll äratas mind üks hiir, kes meie hommikusööki ihaldas. Peletasime ta ära ja tagasi ei julgenud ta enam tulla – vähemalt hommikul on kõik alles. Pakime rummi ja muu eluks vajaliku kraami ning juba ongi kell pool kaheksa. Turismifirma kutt tuleb meile hotelli järgi ja sõidame lennujaama.

„Lennuk väljub kaheksa või poole üheksa paiku”, ütleb kutt ja kasseerib meilt veel 3 100 per nose lennujaama maksu. Teeme väikesed kohvid ja püüame ära arvata, mis rahvusest on meie grupikaaslased. Vähemalt üks väga konkreetsete kulmudega saksa tädi on küll :). Praegu just läks lennujaamas elekter ära, vaatame mis nüüd edasi ...

... lennukiks osutub väike, kuuekohaline õhusõiduk, mis komplekteeritakse, arvestades kehakaalusid. Nii saab Heiti oma pinginaabriks (tagapingil) väikese, pilusilmse tüdruku ja mina keskmisel pingil hunniku arbuuse, meloneid ja suure banaanikasti :). Ees siis istub lendur ja tema kõrval selle väikese jaapani tüdruku prantslasest mees. Lend ise on väga lahe, vaade Venezuelale ja mägedele.

Maandume kohalikul, Canaima lennuväljal, ning meid pannakse ühte gruppi õnneks noorte inimestega. Veoauto, mis turistide vedamiseks mõeldud, läheb kohe katki. Jalutame kümme minutit jõeni. Esimese kose näeme kah ära. Siis algab paadisõit.

Esimesed pool päeva on suhteliselt rahulik, peale lõunat aga läheb juba põnevamaks. Vihma hakkab ladinal sadama, vahepeal ei saa silmigi lahti hoida. Teel näeme lisaks ka sobivalt kohalikku faunat: saarmad soperdavad jões (hispaania keeles nutria). Ja siis läheb põnevaks! Jõgi on ikka päris kärestikuline ja kohati on suured kaljunukid veest väljas. Aga meie rühime vastuvoolu osavalt neist mööda, kuna meie paadijuht on peaaegu sama osav kui eesti kanuusõitja Rain Lond! Lõppeks randume üsna salto Angeli juures ja meie kaasapakitud rumm osutub asendamatuks.

Siis veel kiire matk joa lähedusse, kiired pildid ja tagasi, sest läheb juba pimedaks. Kusjuures selleks, et rajani jõuda topiti meid paati ja sõideti 20 meetrit pisikese saareni keset jõge. Tagasiteel loobume Heitiga sellest teenest ja tuleme otse läbi jõe, vesi ei tõuse kordagi üle põlve.

Peale matka algab õhtusöögi ootamine koos Cuba Librega ning rahvaste sõpruse pidu, kuna meiega ühes grupis on veel prantslane ja tema pilusilmne tüdruk (jaapanlanna), kes elavad vist Londonis, inglise poiss ja ameerika tüdruk, kes vist elavad NY-s. Vist sellepärast, et nad tegelikult on suhteliselt liikuvad oma elukohtade osas. Eraldi hea vaatepilt on õhtusöögi tegemine: lõkke äärde on tokkide otsa torgatud poolikud kanad ja nii need siis küpsevad seal. Lõpuks saavad kanad küpseks ja õhtusöök maitseb hea, peale mida mina enam ei jaksa rummi juua ja kolin magama. Magamiseks muuseas, on lahedad rippuvad kiiged, mis on laes olevate palkide külge riputatud. Karule tervisi, sest tema magamiskotid kuluvad siin marjaks ära.

+17 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]