12.12.2005 salto Angel [vahetame giidi ja vaatame langevarjureid]

[maare] Hommikul tuleb välja, et siis kui mina juba hammokis nohisesin, läks rahvaste sõpruse pidu üle kergeks vaidluseks meie giidiga, mille käigus selgus, et meie kolmepäevast reisist oli sujuvalt kahepäevane saanud. Eesotsas väikese jaapani tüdruku prantsuse mehega avaldati siis valjult rahulolematust, mis lõppes sellega, et hommikul läks meie giid koos kokkade ja inglise-ameerika segapaariga minema, meie jäime aga neljakesi Angeli äärde maha, ootama, millal järgmine grupp meile järgi jõuab, hommikusöögi toob ning me saame nendega koos uuesti salto Angeli juurde minna ja seal rohkem aega veeta, nii nagu oli algselt lubatud.

Enne äraminemist hommikul korrutab giid veel mitu korda, et jätku me meelde, me jääme kohale ainult omal vastutusel ... no mitte ei tea, mis meiega siis juhtuda võiks ...

Praegu aga istume jõe kaldal (jõe nimi on Río Churún) ja helikopter lendab ... ei lenda, maandub otse meie peale!

Nii ongi, kahmame oma asjad ja jookseme tulistvalu eemale. Veidi aja pärast on sellel kohal, kus me enne istusime, helikopteri saba. Kopter maandub otse õuele ja teeb hirmsat tuult. Meie aga olime enne laotanud oma passid, raha ja lennukipiletid kuivama! Õnneks saame õigel ajal jaole, tagasisõidu võimalus on veel alles. Praegu istume siis rannas koos kopteriga ja ootame, et tuleks teine paat. Natuke merehädalise tunne on, sest ei tea millal teine paat tuleb ja süüa pole meil siin midagi ... Pealegi on veel selgusetu, kas need kopterimehed on head või pahad ... meelde tuleb giidi hommikune hoiatus omal vastutusel siia jäämise kohta ...

[maare] Tänane päev läheb täie ette. Ootamatult saabub paat täiesti lubatud ajal, tuues meile kaasa kolm uut sõpra, kaks prantslast ja ühe inglise poisi. Uue giidi nimi on Kevin – believe me poiss :). Kevin lubab heastada kõik, mis me eile halba kogesime (kuigi polnudki midagi hullu ju) ja viia meid täna salto Angeli juures ujuma ja homme salto Sapo juurde. Kõigepealt aga sööme hommikust ja vedeleme rannal, sest Angeli juures on parasjagu pilved. Mõnus on mööda jõevoolu allapoole ujuda, st. lasta veel ennast kanda. Lisaks naudime veel vaatemängu sellest, kuidas „hullud” langevarjurid salto Angeli juurest base jumpi teevad (tuleb välja, et helikopter ongi nende pärast tulnud ja tegu ei olnud mitte röövmõrtsukatest militaristidega, kes meie raha ning elu ihaldaksid).

Peale lõunat ronime uuesti Angeli juurde ja võtame mõnusaid veevanne, mida eile teha ei jõudnud. Kevin mõtleb, et teeb head nalja kui ütleb, et õhtusööki saab vaid see, kes Angelis pool tundi ujuda suudab. Aga Kevin ei arvesta, et meie grupp koosneb eranditult inimestest, kelle kodumaal ei lähegi merevesi soojemaks kui Angeli juga. Nii ongi, et Kevin juba ammu kaldal lõdiseb, kui teised veel veemõnusid naudivad. Aga looduslik mullivann on muidugi mõnus! Ainult peab ennast kivide vahel kinni hoidma, et vesi kosest alla ei viiks. Pärast ronime allapoole tagasi ja nagu tellitud, otsustavad langevarjurid veel paar hüpet teha. Nii, et vaatemäng on täielik! Alla jõe äärde jõudnud, sõidame vee-liftiga jälle koju. Praegu on mõnus õhtusöögi ootus, istumine on päikesest veidi valus ja just hakkas ladinal sadama nii, et ajastus on ülihea. Homme siis salto Sapo ja tagasi Canaimasse, kus meil on üks ekstra päev ja öö rahus ringi uitamiseks ja kindlasti mõnusa, külma õlle jaoks.

+7 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]