[heiti] Et kõik sündmused ausalt ära rääkida, siis jõime bussis maarega ühe suure pudeli rummi ja veidi Coca-Colat, uni tuli igatahes pärast seda kiiresti.

Mina olen juba kell kuus üleval – igavene loll, maare ju soovitas magamiskotid bussi sisse võtta, aga mina arvasin, et pole vaja. Bussis on tänu konditsioneerile tunne, nagu külmkapis.

Kell 8:30 saabume Ciudad Bolivari. Lubame ühel kohaliku turismifirma esindajal üritada müüa meile tuuri Canaimasse ja Angeli juga vaatama, kaupleme hinna lõpuks 280 USD-ni, aga siis otsustame, et esimesest kohast me siiski tuuri ära ei osta, vaid vaatame enne veidi ringi. Võtame takso (5 000 BV) ja sõidame Bolivari väljakule. Märkuseks: Bolivari väljakule sõidame lihtsal põhjusel, kuna eelneva informatsiooni põhjal teame, et igas Venezuela linnas on Bolivari väljaks, mis peaks olema linna keskuseks ja mille ääres või läheduses peaks paiknema enamus turismiinfot ja hotelle.

Bolivari väljak on vaikne ja inimtühi, ehkki taksoga sõitsime teel platsile läbi rahvarohkelt turult. Üritame leida LPs märgitud posadasid aga posadade muljet need majad küll ei jäta. Ükski tänavanimi ei lange kaardil ja tegelikkuses samuti kokku. Kaotanud lootuse, võtame suuna lennujaama poole.

Poolel teel hakkab kaart enam-vähem klappima. Põlgame ära paar teele jäävat hotelli ja jõuame LPs märgitud hotellini Valentina. 52 000 BV eest saame endale toa koos vannitoa, konditsioneeri ja televiisoriga. Konditsioneeriga, tõsi küll on selline lugu, et ilmselt on kogu hotelli konditsioneeride peale üks pult, igatahes reguleerib administraator selle taskust võetud puldiga maksimumile ja paneb siis puldi targa näoga taskusse.

Me ei jõua veel pesemaski käia, kui kohal on juba järgmine turismifirma esindaja. Kuulame teistkordselt umbes sama Canaima ja salto Angel juttu, ainult hind on seekord kõrgem. Jalutame lennujaama, lennukite sõiduplaani me ei leia, küll aga kuulame veel kaks korda Canaima ja salto Angel juttu. Halastame oma kõrvadele ja ostame Canaima – salto Angel tuuri ja ühe lisaöö Canaimas, á 260 USD. Lennujaamast läheme linnaga tutvuma, ostame turult värskeid puuvilju (soravas hispaania keeles). Teeme esimese tutvuse ka kohaliku sööklaga. Nimelt astume (pärast väikest kõhklust) sisse ühte raudtrellidega akendega hoonesse, mis peaks olema kohalik söökla. Nii palju me veel hispaania keelt ei oska, et toidu tellimisega hakkama saada ja nii läheb maare koos kokaga kööki toitu valima. Toit pole just eriline kokakunsti suursaavutus, aga siiski söödav.

Pärast sööki viime oma turult ostetud puuviljad hotelli, magame tunni ja läheme uuesti linna skaneerima. Külastame kohalikku (loomulikult) Bolivari nimelist botaanikaaeda, mis kohati on kasutusel vist prügimäena. maare teeb just avalduse, et tal on selline tunne, justkui me poleks veel õiget keskust leidnudki (puuduvad turistid, LPs mainitud kullapoed jne), kui eemalt hakkavad paistma suuremad rahvahulgad. Selgub, et Ciudad Bolivar on täiesti normaalne ja elav Venezuela linn. Naudime mõnda aega rahvamöllu, joome õlut, sööme kohalikke snäkke. Ostame kaasa mõned rummid, siidri, Coca-Cola ja hommikusöögi ning sõidame taksoga hotelli. Leiame veel lisajõudu ja külastame ühte restorani, siis tuleme hotelli siidrit jooma.

+4 fotot