09.12.2005 kohal [Caracases ööbimiskohta otsimas]

[maare] Kohal! Siin on sauna eesruumi temperatuur. Lennukis sõbruneme kohaliku poisiga, kes õpib Pariisis ja teeb keemias Phd. Carlos kiidab koheselt Heiti tehtud reisiplaani heaks ja nii plaanime ühe õhtu Caracases olla ja siis Ciudad Bolivar.

Caracase lennujaamas selgub tõsiasi, et kõik selle 8 miljonilise elanikkonnaga linnas asuvad hotellid on täis kuid vastutulelik turismiinfo tädi muretseb meile kohad Backpackers nimelises hostelis. Hoolimata minu valjuhäälsest keeldumisest: „mina selle bussiga ei sõida!”, istume varsti selle reisi esimesse por puestosse, et kesklinna jõuda. Por puesto tähendab ameerika väikebussi, mis on nagu marsruuttakso, erinevus ainult selles, et see ei sõida kindla plaani järgi vaid väljub siis kui kõik kohad on täis või kui juhil tuleb tahtmine sõitma hakata. Esialgu ehmatab mind see, et bussi aknad on üleni tumedad, nii tumedad, et ehkki väljas on veel valge, on bussi istudes kohe öö. Ainult esiklaasi on juhi jaoks jäetud väike pilu, mille kaudu ta siis liiklust jälgib. Hiljem selgub, et see on normaalne ja sellised näevad välja kõik autod, tont teab, kas ilu või palavuse pärast. Võib olla mõlema. Aga sõit läheb hästi, 10 000 kohalikku raha (Bolivari) kahe peale. Paar peatust metrooga ning ...

... Backpackers hostel osutub tõeliseks ahvipuuriks, kõledas toas määrdunud, kivist voodi. Loobume sellest mõnust ja otsustame bussis magada, teel Ciudad Bolivari. Bussipileti saamine läheb õnneks ja buss ise on väga viisakas, istmed annavad pea päris pikali olla. Aga enne bussi minemist otsib üks FBI mütsiga mees meid läbi. Nüüd esimene Cuba Libre ja bussis mängib isegi video.

Väga edev bussi ümberpööramise masin on. Buss sõidab nagu teatrilavale ja see keerab bussi nina õigesse suunda.

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]