[maare] Meie tuba on külm ka hommikul ning lõhnab nagu nõukogudeaegne suusabaas. Aga teatavasti on jahedas uni hea. Kuna oleme viimase ööpäeva seigeldes veetnud ja seetõttu, et meie väidetav “superior lux” tuba on ka päevavalguses hämar, sest omab aknaid vaid vastu vastasmaja seina, ei ärka me enne poolt kümmet hommikul. Teki alt välja pugemise soovi muidugi ei kiirenda ka see, et külm on. Hiljem selgub, et väljas on juba natukene soojem, kui meie toas ... ja tunduvalt valgem muidugi.

Pakime asjad ja otsustame, et vaatame veidi Darjeelingis ringi, näiteks uurime, kas keegi soovib meile müüa homseks tuuri Sikkimisse, vahetame raha juurde ja otsime uue hotelli. Sest Dekelig hotell, mis on LP poolt eriti soovitatud keskmise hinnaklassiga hotell, osutub kergeks pettumuseks – ilmselt on nad LP hinnangu tõttu üsna tihedalt töös ja hind seega ka suhteliselt korralikuks tõusnud. Nagu varem juba viidatud – vaade vastasmaja seinale ning külm tuba ei ahvatle meid enam 2 000 ruupiat öö eest maksma.

Rahavahetus läheb kiiresti ja sujuvalt, kurss oli veidi parem kui lennujaamas ja vahendustasu öeldakse mitte olevat. Samas muidugi pole rahavahetuse mehel peenraha anda ja nii saamegi ikkagi 330 ruupia võrra vähem raha kätte. Kõnnime tänavaid pidi edasi. Turismifirmade mehed ei reageeri eriti meie küsimustele tuuri kohta Sikkimis ja peamiselt saame teada, et peaksime sõitma Rangpo´sse, Sikkimi piirile, sealt saame load ja siis edasi minema. Otsustame seepeale, et ei püüa Darjeeringist Sikkimi luba taotleda ja et ehk siis homme näeb. Päeva veetmiseks ostame raudteejaamast piletid turistiatraktsioonile, milleks on eriti-kitsa-rööpmeline auruveduriga rong, mis meid peaks kahe tunniga Ghoomi (Ghum) ja pärast tagasi viima. LP info ütleb jälle, et rongipilet tuleb vähemalt päev ette broneerida, aga meie saame küll kohe samaks päevaks, kuigi jah, me pole ka ilmselt kõrghooajal siin.

Enne rongi väljumist jõuame läbi käia kolm-neli hotelli ja otsustame lõpuks jääda ööbima enam-vähem Dekelig hotelli vastas asuvasse Seven Seas nimelisse kohta, 600 ruupia eest. Jah, Dekelig oli selles mõttes parem, et kahtlase puhtusega vaiba asemel toas oli puhas puitpõrand ning ehk oli vannituba ka veidi ilusam, aga hinna-kvaliteedi suhe on siin rohkem paigas. Lisaboonusena avanevad uue toa aknad (ja neid on palju) naabermaja seina asemel muinasjutulise vaatena otse Himaalaja mäestikule ning maailma kõrguselt kolmandale tipule, Kangchenjungale. Olgu öeldud et hommikusöök siin tavaliselt hotelli hinnas ei ole – vähemalt keskmiste ja odavamate hotellide puhul.

Hotelli otsides eksleme Darjeelingi tänavate rägastikus. Kui alguses tundub, et linn koosneb suures osas vaid paarist tiheda liiklusega tänavast, siis nüüd avastame põnevaid “jalakäijate tsoone”, peamiselt ääristatud turustiilis müügiputkadest ja söögikohtadest, mis kannavad nime “restoran”, kuigi euroopa mõistes oleks sobivam väljend ehk “kanakuut”. Ühes sellistest, veidi avaramas kanakuudis sööme ka ise tänase esimese söögi, milleks on kikerhernestest teravamaitsele hautis. Maitseb tegelikult täitsa kenasti ja hind on eriti hea – kakskümmend ruupiat kahe portsu eest.

Olemegi valmis turistiretkeks ja võtame kohad sisse auruveduri järgi haagitud vagunites. Ahjaa, pileti ostmisel tuli muuseas ära täita ametlik vorm, kuhu pidi kirja panema ka nimed, vanuse ja soo ning koduaadressi – alles seejärel lõi rongiametnik andmed arvutisse ja väljastas piletid, 240 ruupiat tükk. Ja kuigi piletil olid istekoha numbrid, otsustame, et valime esialgu enesele meelepärased – see õnnestub, sest veename osavalt ka teisi hiljem vagunisse sisenevaid nõutu näoga turiste istuma kuhu nad soovivad ning, et “ärgu nad piletitele märgitud istekohti tähele pangu”.

Raudteejaamas kohtame kahte saksa noort, keda esimest korda nägime juba Dubai-Kolkata lennukis ja sest peale on meie teekonnad ühtinud – nii kohalikul lennul Bagdograsse kui, teel Bagdograst Siliguri kaudu Darjeelingisse ... tekib juba kaval mõte, et äkki saame ühendada raha ja jõud meie Sikkimi plaanidega ... aga hiljem õhtul neid teed juues kohates selgub, et nad on siin veel päev kauem. No äkki kohtume millalgi veel.

Rongisõit Ghoomi kestab umbes tund. Paras naljaretk muidugi, aga samas tegelikult täitsa põnev, selline teistmoodi asi, ehk Disneyland India moodi. Auruvedur vedib kahte vagunit, rühib tossu välja ajades ülesmäge ning ühes kohas võtab mäkke ülessõiduks enne ikka hoogu ... venib poolde mäkke ja siis tagasi ... teisel katsel õnnestub. Tegelikult hõlmab retke hind sõitu sinna- ja tagasi, kuid meie viimasest variandist loobume ja astume kohalikke teele jäävaid gompasid külastades jala tagasi. Uudistame teeäärset, pildistame ja kõnnime mööda liipreid nagu ühes vene multifilmis. Meie imestuseks on kohalikud üsna foto-altid ja ei küsi pildistamise järgselt rahagi. Nagu ka raudteel mängivad lapsed. Umbes pool tunnikest peale rongi jõuame Darjeelingisse ka meie. Puhtast mäestikuõhust pole, hoolimata 2 000 meetri kõrgusel viibimisest, kõssugi. Seesama turistide auruvedur ja mitmekümned pidevad tuututamisega möödasõitvad džiibid on teeäärse õhu täitsa paksuks muutnud.

Sama kitsarööpmelist teed pidi sõidavad kohalikud muuseas diiselrongiga. See on üsnagi kõhedusttekitav, sest džiibiga sõites nägime, et mõnel pool on raudtee on kohati üsna aukartustäratavalt kuristikuäärel.

Aga jah, parim viis teel liikuda on käia nagu kohalikud – mööda raudteed, sest siis pole oht džiibi alla jääda ja “ei eksi ka kunagi ära”.

Darjeelingis luusime veel veidi mööda üle rahvastatud ja üle džiibistatud lärmakaid tänavaid, otsides seda päris džiibijaama, kust homme hakata Sikkimisse transporti kauplema. Oleme mõlemad lärmist ja vingugaasist läbi imbunud ja Heiti näost näen, et hetkel päästab päeva ainult üks õlu mõnes vaiksemas kohas. Õnneks veidi aja pärast sellise koha ühe kallima hotelli lobbybaarist ka leiame. Õhtu läheb jälle ilusamaks.

Sööme õhtust Glenary restoranis, mis ka LP-s ära märgitud, ning seekord pole hinnal ja ka toidul väga viga. Pärast veel kohalik tee (Darjeelingis tuleb ikka teed juua ju) koos jutuajamisega juba tuttavate saksa reisikaaslastega. Tuvastame, et edaspidi lähevad meie teed siiski lahku ja seega lootus koos Sikkimisse sõiduks džiipi üürida kaob. Aga tühja sest. Teejoomise ajal kaob linnast elekter ning edasi on meie pealambid nii soojendava rummi-koola otsingul, kui teel hotelli (aitame siinjuures ka paari eksinud turisti), abiks. Muuseas, kella 8 ... 9 paiku pannakse siinsed söögikohad / baarid enamjaolt kinni ning siis ongi paras aeg hotellis reisikirja tippida ja rummiga kontidest jahedust peletada. Sest õhtune temperatuur langeb siin praegusel ajal õhtul siiski alla 10 soojakraadi ja küttesüsteemi siinkandis eriti ei tunta. Kohalikud näiteks soojendavad end õhtuti tänava ääres lõket tehes – meie Päästeamet oleks koguaeg tagajalgadel.

Kuigi linn on pime, on hotellis generaatorite toel elekter mõningate mööndustega täiesti olemas. Ning samal ajal kui mina siinset juttu kirjutan, teeb Heiti käsitööringi raames teibi ja Arvutimaailma ajakirja abil meie LP-dele vastupidavaid kaasi ümber.

+15 fotot