[heiti] Ei tea, kas lootusest varahommikul Kangchenjungat tema täies hiilguses näha, või aklimatiseerumise probleemidest, aga öösel magan väga kehvasti ja olen vist juba viiest üleval. Ilm on nagu kiuste pilves ja “täies hiilguses” jääb Kangchenjunga seekord nägemata, midagi on siiski läbi pilvede aimata.

Leppisime eelmisel õhtul meie hotelli omanikuga kokku, et ta organiseerib meile hommikuks džiibi, mis viiks meid Rangpo kaudu Sikkimisse, Gangtoki, hinnaks 1 500 ruupiat ja tingimuseks, et see oleks private. Ehkki juttu oli kaheksast – poole üheksast, siis on hotellipoiss juba 10 minutit enne kaheksat meie uksele kloppimas.

Sõit Darjeelingist Rangpo poole on vägagi vaatemänguline, tee tõuseb algul pea 2 300 meetri peale, et siis suhteliselt kiiresti 250 meetri peale alla langeda, algul teeistanduste vahel, hiljem juba metsas. Laskumine on üsna järsk, ühes koha lausa nii järsk, et serpentiinist pole piisanud, vaid tee teeb spiraali mäe nõlval. Mäest alla jõudes jõuame Siliguri - Gangtok highway peale, mis mööda Tista (Teesta) jõge Rangpo poole suundub. Highway on muidugi suhteline mõiste – kui varasema teejupi peal oi keskmiseks kiiruseks 30 km/h, siis nüüd saame kiirematel hetkedel juba 60 km/h kätte.

Sikkimi eriloa vormistamine Rangpos käib küll väga lihtsalt – kõigepealt sõidame peatumata üle piiri, autojuht viipab piirivalvurile ainult ebamääraselt käega. Viiskümmend meetrit hiljem keerame teeäärsesse parklasse, kus asub hoone, millel silt “Tourism Information Centre”. Anname laua taga istuvale ametnikule kumbki ühe passipildi, mille ametnik metallklambritega ankeetide külge klammerdab ja ankeedid meile siis täitmiseks annab. Ise võtab ametnik samal ajal meie passid ja asub eriluba (Restricted area permit) välja kirjutama. Kogu protseduur võtab aega vast kümmekond minutit, mille järel lahkume majast eriloaga. Tagasivaatena olgu siinkohal öeldud, et India turismiinfo ametlik veebilehelt saadud info kohaselt ei pidavalt olema võimalik saada Sikkimi luba, kui grupis on vähem kui 4 inimest, samuti väitis veebileht, et luba tuleb kindlasti taotleda paar päeva varem mõnest suuremast linnast – piirilt saamise võimalusest polnud kusagil juttu. Seega, ime küll, aga mõned asjad on Indias siiski lihtsamad, kui alguses paistab.

Tahame juba oma autosse istuda, aga meie juht viipab meid endaga kaasa. Jalutame nüüd uuesti piirile, kus ametnik meie passe ja eriluba uurib, ning seejärel passidesse ka templi lööb, nagu päris piiril.

Pärast (tegelikult juba enne) Rangpo´d muutub kiirtee vägagi kitsaks ja käänuliseks. Tee on maalihete tagajärjel kohati eriti kitsas, ning oleme sunnitud mitmes kohas päris pikalt ootama, kuna korraga mahub teel sõitma ainult ühes suunas, samas on liiklus üllatavalt tihe. Viimased viisteist kilomeetrit Gangtok´i on taas ainult tõus, tõuseme 400 meetri pealt 1 600 meetri kõrgusele.

Meie džiip paneb meid maha umbes kilomeeter, enne kesklinna, Lower Jeep Stationis, kust takso meid (peale mõningast kauplemist 200 ruupialt) 80 ruupia eest kesklinna toob. Veedame umbes pool tunnikest aega Tibet Road´il, kus pärast umbes kuue-seitsme hotelli ülevaatamist saab meie väljavalituks Travel Lodge, mis tundub ülekaalukalt puhtaim. Ja tuba on aknaga, ning isegi rõduga.

NB. „puhtaim“ tähendab siinses kontekstis seda, et pika mõtlemise peale jätsime omad magamiskotid siiski seljakotti ja otsustasime et küllap kõlbavad kohalikud linad ka. Maare loobub aga hallitusseene lõhnalisest padjast ning teeb fliisi ja buffi abil endale peaaluse.

Jätame asjad hotelli ja asume homset tegevusplaani välja töötama, kasutades selleks ka kohalikke turismibüroosid. Turismibüroos Saga Tours and Travels saame aru, et Sikkimi külastamisega oleme ilmselt veidi ämbrisse astunud – arvestades seda vähest aega, mis me Sikkimi peale kulutada planeerime, oli Gangtok’i tulek ilmselt viga, oleksime pidanud sõitma kohe Lääne-Sikkimisse. Sellest ja turismifirma teenindajate mitte kõige kõrgemast professionaalsusest hoolimata võtame neilt päevase ringisõidu. Lihtsalt ei jaksa ja taha rohkem otsida.

Pärast seda teeme päeva esimese söögi Hiina restoranis, mil pikk nimi: Hotel Bayul Dzomlee Restaurant & Bar. Nimi on pikk aga toit vilets ja kallis. Kusjuures restorani otsimiseks on siin linnas võimalus jalutada mööda jalakäijate tänavat, kartmata, et mõni auto sinu seljataga sind signaaliga poolsurnuks ehmatab. Jalakäijate tänaval on tegelikult vähemalt paarkümmend erinevat söögikohta. Pärast sööki teeme teed-kohvid-koogid pagaritöökoja peal asuvas söögikohas, millel originaalne nimi – Bakers Cafe. Koogid on kehvad ja Maare tee on tavaline pakitee, ainus hea on minu Americano kohv.

Söögi järel ründab meid selline väsimus, et tagasi hotelli puhkama jalutame. Õhtul teeme siiski veel pisikese tiiru linna, et osta Darjeelingisse maha unustatud hambaharjade ja -pasta asemele uued, ning satume peale paraadile. Üht kohalikku küsitledes selgub, et mingisugune tähtis ametimees New-Delhist on siia parajasti külla sõitnud. Saame etendust ja turismiatraktsioone täie raha eest.

+3 fotot