[heiti] Dubai – Kolkata ei ole just Maare lemmikreis, kogu Indiast ülelennu, ehk enamuse reisi neljast tunnist on pidevalt kerge turbulents. Siiski ei midagi märkimisväärset.

Kolkata võtab meid vastu +27° C soojusega. Sel ajal, kui mina, vist terve igaviku, meie pagasit ootan, saab Maare kaubale ühe politseinikuga, kes jagab lahkelt infot siselendude terminali kohta. Väikese, poolekilomeetrise jalgsimatka järel olemegi siselendude terminalis. India suuruselt kolmanda linna lennujaama mõlemad terminalid on aga päris haleda väljanägemisega ja igivanad. Pärast Dubai puhtust tundub siinne mustus eriti jõhker. Lisaks on lennujaam rahvast pungil.

Lend hilineb, oodates teeme esimese kohaliku – väikese, aga terava piruka. Üleval korrusel, kus rahvast vähem, on tunduvalt mugavam oodata, saab isegi istuda. Mina näpin arvutit ja Maare vajub sügavasse lennujaama-unne.

[maare] Meie lennuk, ATR72 on oma väiksusest hoolimata, päris tore. Kohalik lennufirma Kingfisher on super – lennuk paistab täitsa uus ja puhas. Isegi süüa antakse sellel poolteist tundi kestval lennul.

Kohe lennujaamast kaupleme džiibi, mis viib meid ülesmäge Darjeelingisse ja maksab see 800 ruupiat, samas kui lennujaamas üritati meile täpselt sama reisi müüa „ametliku taksiga“, 1 395 ruupiat. Seda siis kahe inimese peale. Kusjuures, lennujaama ametlik transport võis vabalt tähendada ka jagatud (shared) džiipi, millisel juhul on samas džiibis kümme-üksteist inimest, ning kompsud veel katusel. Me lepime sellega, et juhi kõrval esimesel pingil on veel üks reisija ja meie siis laiutame tagapingil, kotid veel eraldi kõige taga, kus tegelikult samuti istmed.

Kohe sõitma hakates satume ühe kohalike bussi kõrvale, kus külge mööda jooksevad oksejoad ja inimesed bussis oksendavad aknast välja ... meil on päris hea meel, et sellisest bussist loobusime. Tee ülesmäge on veidi teistsugune, kui arvasime-ootasime – mäed on ikka päris kõrged ja tee kurviline, ning kitsas – ei kujuta ette, kuidas bussid üldse siia üles pääsevad. Igatahes meenutab kõik see Myanmari teekonda ülesse mägedesse – tee kvaliteet on suhtelisest sarnane, kuid tõele au andes meie seekordne džiip kordades uhkem ja parem, kui Myanmaris kasutatud väikebuss. Liiklusmelu on kõva: kõik sõidavad, üks käsi pidevalt signaalil, teine käsi aknast suunda näitamas. Samas on liiklus täiesti talutav.

Kuna meil on ööpäev magamata, siis kipub raputamine teel meid nagu väikeseid lapsi vankris magama suigutama. Eks me kordamööda tukume ka ja sellest midagi hullu tegelikult muidugi ei ole. Ühes teeäärses asulas, nimega Kurseong, teeme väikese sirutamispeatuse. Peatuse ajal avastame, et kohalik õlu, Kingfisher (jälle Kingfisher) ning rumm Old Monk on täitsa joomist väärt. Samuti lähevad hea meelega kõhtu tandoori ahjus küpsetatud, kergelt vürtsikad kanatükid.

Edasisel teel Darjeelingisse kohtume rongiga. Selgub, et tee kõrval looklev eriti kitsarööpmeline raudtee, mida juba varem märkasime, on täiesti toimiv ja nüüd ronib seda mööda tossav rong oma sihtkoha poole. Seejuures läheb raudtee nii mõnelgi korral risti üle sõidutee, mida tähistab rongi pildiga silt ning kiri „Stop. Look. Go“. Kohale Darjeelingisse jõuame pimeda hakul.

Meie tuba hotellis Dekeling on suur, külm ja pime superior lux „kapp“, sest tavalist lux-i enam polnud. LP pick on seekord kerge pettumus. Teeme tiiru linna peal ja ronime mingit treppi mööda sööma-jooma restoran-karaoke baari, mis kannab nime „Noa laev“. Kohalikud laulavad karaoket ja baari omanik on lahe sell, tekib korraks endalgi tunne, et võtaks isegi laulmisest osa. Õhtul kasutame hotelli wifi luksust, aga uni tuleb üldiselt päris kiirelt.

+1 foto