[heiti] Hommik võtab meid vastu nüüdseks juba tavapärase vihmasajuga. Täna on siis sõidupäev – alustame Fox Glacierist ja plaan on lõpetada Nelsonis, Riviera Motellis, kuhu Maare ja Kadi eile üritasid meile kohti bookida, aga pole kindel, kas see õnnestus.

Võtame alustuseks jälle käänulisi mägiteid, kus ma riielda saan, et kaasreisijatel südameid iga hinna eest pahaks üritan ajada. Esimese, kiire peatuse teeme Harihari nimelise külakese sildi juures, et Tauts saaks väärt sildi jäädvustada.

Avastame, et oluliselt huvitavam on sõita niimoodi, et vaatame kaardilt ära järgmise koha nime, kuhu jõuame, ning seejärel loeb Maare meile LPst ette, mida selle koha kohta seal kirjutatakse. Veelgi ägedamatel hetkedel täiendab Kadi seda vana, 2006 aasta LP või Wikitravel märkustega. Tänu sellisele ettelugemisele avastame endi jaoks teekonnal mitmeid põnevaid kohti, näiteks ajaloolise kullakaevajate linnakese, nimega Ross või Hokitika, mille sadamat LP nii kenasti kirjeldab, et seal peatuse teeme.

Jõudes Dobsonisse, avastab Maare, et oleme valel teel, GPS nimelt on valinud otsetee Nelsonisse, meie aga tahaks enne veel ära näha koha, kus vanaema suuremal hulgal pannkooke küpsetas ja need siis virnadesse ladus ... ots ringi ja tagasi. Õnneks tuleb ainult paarkümmend lisakilomeetrit, edaspidi oleme nüüd tähelepanelikumad. Õigel teel ongi kordades põnevam, see kulgeb käänuliselt mööda mere äärt ja pakkudes suurepäraseid vaateid merele.

Järgmiseks peatuseks ongi siis Punakaiki, kuulus oma pannkoogikaljude ja plahvatusaukude poolest. Nojah, asfaltteed looklevad läbi džungli ja iga, vähegi vaatamisväärse kalju või augu juurde on rajatud vaateplatvorm. Teeme siin oma „kohustuslikud turistipildid“.

Westporti juures keerame mööda Bulleri jõge ülesvoolu ja tee läheb jälle kord käänuliseks. Murchisonis teeme kiire hilise lõuna. Kui jäänud on veel viimased 100 kilomeetrit, teeme veelkord ümber oma tänase plaani – otsustame Nelsonisse mitte minna, vaid ööbida lausa kaks ööd Blenheimis.

Mööda Wairau jõge allavoolu sõites läheb tee järjest sirgemaks ja oh seda rõõmu – tee äärde ilmuvad ka esimesed viinamarjapõllud. Teeme korraks veel väikese plaani, et ööbiks Renwickis, aga loobume ruttu, kui iga motelli juures vaatab meile vastu silt „NO VACANCY“.

Jõudes Aston Court Motel juurde, kus meil homseks ööks kohad broneeritud, selgub, et ka siin ripub sama teade, „NO VACANCY“. Administraator on siiralt imestunud, et miks me päev varem tema juurde tuleme, aga uurib meile abivalmilt välja, et kogu linnas on vaid kaks ööbimiskohta, kus kuus kohta vabad. Ühe koha kohta arvab administraator, et sellesse kohta me küll ööbima ei taha minna ja nii jääb järgi üks, Phoenix Motor Inn.

Täna on esimene õhtu, kus ei saja vihma ja nii teeme enne õhtust kohustuslikku veinijoomist väikese jooksutiiru.

+7 fotot