[heiti] Eilsest õhtust on nii hea hoog sees, et alustan hommikut väikese jooksutiiruga. Ehmatan ennast peaaegu oimetuks, kui ühest koerakuudist mulle põdrasuurune koer vastu vaatab. Selgub, et tegemist ei olegi koerakuudiga, vaid on hoopis kitsekuut päris ehtsa kitsega. Mõni kilomeeter hiljem näen taas samasugust vaatepilti – kits kuudis ... huvitav, kas nad ka maja valvavad ...

[maare] Pakime oma asjad Phoenix Motor Inn motellis, et siis need jälle vedi aja pärast maha panna Aston Court Motelis. Teel sinna põikame läbi jalgrattalaenutusest, et uurida kas vabu rattaid on ja mis maksab. Rattaid on ja hind ei ole ka väga hull: terve päev 40 NZD koos rattakoti ja kaardiga. Samal ajal kui meie rattaid valime, jõuab Aili vilunud šoppajana külastada teel silmatud poodi ja auto poole liigub ta juba rahuolevana, väike pakike käes. Jaa poodlemise osas ei ole ilmselt temale naljalt võrdset ...

Aston Court Motel on viisakas motell, kahene tuba on tegelikult kahetoaline ning maksab 110 NZD. Tauts saab mullivanniga ühetoalise 130 NZD eest. Puhas, kena ja korralik ning internetiühendus ka. Paneme oma asjad ära, kõmbime rattalaenutusse ja teele. Kadi ja Rando otsustavad oma pikad abieluaastad proovile panna ja valivad tandemratta :). Ilm on mõnusasti soojaks läinud, esimest päeva saame päikest ikka mõnuga. Rattalaenutusest saame kaasa spetsiaalse, veinimõisate kaardi. Tegelikult saab sihukesi siit igalt poolt – näiteks ka motellist – tasuta.

Esimese peatuse teeme Villa Maria veinimõisas, mille toodang ka Eesti lettidelt tuttav on. Kohapeal selgub üsna ruttu, mida tähendab veinimõisa külastus Marlborough moodi: see on võimalus noppida põõsast kuulsaid Marlborough piirkonna Sauvignon blanc viinamarju, võimalust laias valikus veine degusteerida ja lahkeid teenindajaid, kes marke tutvustavad. Seda kõike loomulikult tasuta. Villa Marias paneme rõhku eelkõige nendele sortidele, mis Euroopa poeletile üldse ei jõua, sest nagu sõbralik tüdruk leti taga ütleb, on „need liiga head et eksportida“. Ka kohalik Pinot Noir on täitsa tore proovida. Veedame vist pea tunnikese sel toredal hommikul seal veinimõisas.

Järgmisena tahame ette võtta Dog Point nimelise veinimõisa, sest kui Aili kambas, ei saa ju sellise nimega mõisast ometi mööda minna. Kahjuks tuleb aga peale mõningat ekslemist sellest plaanist loobuda, sest sel mõisal külastajate vastuvõttu seni veel ette valmistatud ei ole. „Võtame ära“ siis kõrvalasuva Highland Fieldsi. Tore koht, künka otsas, koos suurepärase vaatega restoraniga. Tautsi arvates saime seal ka reisi parimat Savignon Blanci.

Järgmise veinimõisa valik polnud keeruline: veinimõis nimega Huia, muidugi. Tuleb välja, et Huia on lind, mis on vist pea ainuke liik maailmas, mille emas- ja isaslinnul on nokad erinevad. Emasel on pikk ja sirge, isasel kõver ja lühem nokk. Kahjuks on see liik aga üsnagi tõenäoliselt välja surnud, sest viimast paari olla nähtud vist eelmise sajandi alguses. Lisaks veinidele, tehakse selles mõisas superhead oliivõli, ostan pudeli kaasa.

Keerame nüüd rattad sinna suunda, kus peaks olema väikene veinikülake, selline, kus antakse süüa ja müüakse veini, õli ja suveniire. Tee peale jääb aga No. 1 Family Estate ja astume ka siia sisse. Siin tehakse vaid kahte sorti vahuveini: Cuvée No. 1 ja Cuvée Number Eight – perenaise sõnade kohaselt hiina õnnenumbri järgi pandud. Perenaine seletab veel, et süüa, mida otsime, saab kõige paremini natuke tagasi sõites hoopis Wairau River nimelises veiniistanduses. Lõuna ajal on siin uhkelt rahvast ja teenindaja ei jõua meiega hästi tegeleda aga lõpuks saame toidud siiski kätte. Minu sinimerekarbid on igatahes võrratud. Testimise teel valitud Pinot Gris sobib kah neile hästi juurde.

Peale sööki tunnen, et hakkan veidi väsima ja silmade eest läheb veidi kirjuks juba. Pressime vastutuult veinikülakese poole, mis õnneks pole kaugel. Siin teeme peatuse, mille käigus degusteerime (jälle) veini, kuid lisaks ka erinevaid oliivõlisid ja veiniäädikaid. Minu saagiks langeb suitsutatud küüslaugu maitsega veiniäädikas.

Võtmata on veel Cloudy Bay – ka siinmail teada tuntud veinitootja. Teepeale jäänud õlletehase Mao pruulikoda on õnneks tänaseks juba kinni pandud :). Cloudy Bay on aga kohe kõrval. Mina peale teist klaasi enam ei jaksa, mispeale Tauts arvab, et ilmselt pean ennast ruttu psühhiaatri juurde järjekorda panema. No sellest, et veini on juba küllalt saanud, näitab üsna ilmekalt ka seik, et köitsime oma jalgrattad parkimisplatsil võhivõõraste tüdrukute jalgrataste külge, kes nüüd häbelikul ilmel enda varandust nõutama tulevad.

Koju, ehk siis linna tagasi. Nagu ikka, ilma vihmata päris ei saa ja kojusõit kulgeb kerges sajus. Kõik on ilmselt veidi väsinud ja grupp laguneb laiali. Meie pressime Ailiga kahekesi linna poole ja otsustame teha pisikese lõike, et suurema tee juurest ära saada. Valime aga sõitmiseks kõnnitee, mis peagi selgub, et on viga. Sest ühtäkki sõidab heki varjust kõnniteele auto ja mina vajutan instinktiivselt pidurit. Seejärel tunnen, kuidas taguots kerkib aeglaselt sadulast ja liigub justkui üle selja ettepoole ... hetke pärast olen teel kõhuli, ratas jäi peaaegu et seljataha. Aili pärast rääkis, et kogu seda lugu oli tal minu seljataga hirmus, aga samal ajal väga naljakas vaadata. Kujutan ette. Klopin põlved puhtaks ja ütlen autost kohkunult välja hüpanud juhile, et kõik on korras. Luud-kondid on tõesti terved, ainult vasaku reie peal on valus koht. Päev hiljem vormub sellest võimas sinikas.

Rattalaenutusse jõuame sellegipoolest esimestena. Teel koju täiendame varusid ja õhtu möödub nagu ikka – väikese veiniklaasi taga.

+13 fotot