[heiti] Tänane päev algab veidi varem, kui tavaliselt, peame ju juba kell üheksa olema Fox Glacier Guiding keskuses. Sajab. Pilved on nii madalal, et isegi lähedalasuvad, madalamad mäetipud on mattunud pilvedesse. Seda, mis hetkel liustikul võiks toimuda, ei taha me isegi ette kujutada.

Fox Glacier Guiding keskuses saame veidi oodata, siis jagatakse igaühele peotäis plastmasslipikuid, millest igaühele on midagi kirjutatud: raincoat, backback, shoes, gloves jne. Iga sildi vastu saab vahetada vastava riietuseseme. Matkasaapad tunduvad algul küll väga kantud ja koledad, aga hiljem tuleb välja, et need on üllatavalt mugavad ja liustikul asendamatud. Viimase asjana saame kõik endile kassid ja siis võime juba bussi istuda.

Sõita pole palju, viis kilomeetrit hiljem aetakse meid bussist välja vihma kätte. Seltskond jagatakse kaheks, meie gruppi satuvad lisaks meile kuuele, veel kaks iisraellast, poiss ja tüdruk, ameeriklane koos prantsuse tüdrukuga, keda me algul küll tema tütreks peame ja veel üks paar prantslasi, kokku siis kaksteist inimest pluss meie grupijuht Malcolm, kes on kohalik mees Uus-Meremaalt.

Teel liustiku poole jääb meie teele arvukalt väiksemaid jõgesid. Malcolm otsib püüdlikult kohti, kust oleks võimalik kuiva jalaga üle jõe saada, soovitades meil üritada hoida oma jalgu nii kaua kuivana, kui vähegi võimalik. Liustiku alla jõudes selgub, et nüüd tuleb ronida veel paar kilomeetrit mööda mäenõlva, et liustikule pääseda. Mäenõlvale on ehitatud korralik teerada, redelite ja laviine fikseerivate seadmetega.

2.5 kilomeetrit ja 1:30 hiljem jõuame lõpuks liustikuni. Malcolm laseb nüüd kassid saapa külge kinnitada ja jagab kõigile matkakepid, mida ta tungivalt kaasa soovitab võtta. Mina siiski loobun sellest lõpuks, sest siis ei jätkuks käsi pildistamiseks. Liustikule pääsemiseks on jäässe raiutud korralikud trepid, kus erinevad grupid saalivad edasi-tagasi – kes läheb liustikule, kes juba tuleb sealt.

[maare] Alguses turnime mööda juba varem valmis raiutud jäätreppe. Malcolm seletab, et kuna jää on pidevas liikumises, siis igal hommikul tulevad liustikule Fox Glacier Guiding’u mehed, kes juba sissetöötatud radu kontrollivad ning trepiastmeid uuendavad. Ilma giidita siin liustikule üldse ei lasta, sest jääkihi pideva sulamise ja uue jää tekkimise tõttu on liustikul ilma professionaalse saatjata liikumine ohtlik. Tõepoolest, hiljem kui juba oma grupiga kaugemale ja metsikumale rajale liigume, kohtame mitmeid sügavaid jäälõhesid, kust kivi sisseviskamisel õõnsalt kauge sulpsatus kostub.

Malcolm seletab, et nüüd on meil hea võimalus oma prantsuse keelt harjutada, nimelt kasutatakse liustiku terminoloogias mitmeid prantsuse keelseid väljendeid. Näiteks moulin on tunnel või auk, mida mööda liustikul olev vesi voolab liustiku sisse, sulatades seda aina suuremaks. Kindlasti jäävad meile pikaks ajaks meelde liustikuhääled – just need sajad erinevad helid, mis neist jääpragudest ja aukudest kostsid – suuremate vetevoogude pahinast kuni õrnade vulinate ning tilkumisteni välja. Justkui veesümfoonia kontsert jääst pillidel.

Vihma sajab liustikul vahelduva eduga kogu aeg. Meile keskuses jagatud kummist üleriided kuluvad siin marjaks, suudame endid päris pikka aega suhteliselt kuivana hoida. Malcolm seletab, et vihmaga on tegelikult liustikul lahedam, siis on jää puhtam ja avaneb võimas vaade veejugadele, mis ümberkaudsete mägede otsast alla voogavad. Ja õigus tal on.

Aga vähehaaval koguneb krae vahelt ja varrukast sisse nirisenud vesi ka nende riiete alla ja jahedus hakkab ligi pugema. Liigume oma grupiga aina kaugemale mööda liustikku ja teisi turiste ei olegi enam näha. Nojah, meie oleme valinud pakutavatest variantides pikema ja seetõttu rändame ka kaugemale. Muidugi ei lase Malcolm meil turvalisusega liigselt riskida ning põhimõtteliselt iga suurema jäänuki peale või sealt alla ronimiseks raiub ta kirkaga hoogsalt meile astmeid ette. Nii omandab jääraiumine meie jaoks sellel matkal täiesti uue (ja kurjakuulutava) tähenduse, sest kui alguses on jääraiumist lihtsalt põnev uudistada, siis pärastpoole läheb see tüütuks ja koos märgade riietega poeb külm ootamise ajal koledasti kontidesse. Leiutame seetõttu ka uusi rahvatarkusi. Näiteks: „kui Malcolm seljakoti jääle paneb, on külmetamist karta“. Tauts kipub hilisema reisi kestel kogunisti ebameeldivamaid isikuid „krdi jääraiujateks“ nimetama.

Aga tegelikult on liustikul ikka põnev küll. Minu jaoks kohati natuke hirmus ka, eriti kui oleme juba täitsa kõrgele jääküngaste peale roninud ja sealt siis alla hakkame astuma. Kuigi kassid jalas, tundub ikkagi mõistusevastane nii liikuda, et jalg kordagi ei libise. Seetõttu kipun ikka käe maha panema või järsematest astetest tagumiku peal end alla libistama – see aga on ilmne viga, sest jää on libe ja tegelikult ainuke turvaline liikumisviis ongi see, kui jalg korralikult maha toetada. Istukile laskumine võib tähendada pikka sõitu libedat jääd mööda allapoole. Noh, õnneks ma ei ole meie grupi kõige äpum, ja minust tunduvalt kauem peavad teised ootama järgi meie ameeriklast, keda mehed varsti sõbralikult tögades otškaarikuks kutsuma hakkavad.

Peame jää peal ka lõunapausi ja seda muidugi Malcolmi lõputute memuaaride saatel. Muu hulgas jutustab ta, et täna on jääraiumist isegi vähe, sest jää on pehme ... aga külmemate ilmadega võtab raiumine naha ikka nii märjaks, et lisaks seljakotile peab maha võtma ka jope. Mispeale meie mugandame oma rahvatarkust: „kui Malcolm seljakoti jääle paneb, on külmetamist karta. Kui Malcolm jopi jääle paneb, hakkab väga külm“. Õnneks ei ole täna jopet maha vaja võtta ja peale seda, kui lõunapausi järgselt meie bussi teist gruppi jääl kohtame, võtame suuna alguse poole tagasi.

Raiutud treppideni jõudes saame jälle kokku mitmete turistigruppidega, peamiselt siis nendega, kes paaritunnise jalutuskäigu jääle on valinud. Siin oli igasuguseid karvaseid ja sulelisi, vanasid ja noori. Ühe õblukese jaapani tüdruku kassil läheb pael lahti ja kui Tauts seda kinnitama kummardub, viskab tüdruk suurest tänutundest end peaaegu selili. Liiklus jääl on siin päris suur, nii et allatulekul peame pidevalt seisma jääma ja vastutulevaid gruppe treppe mööda üles laskma.

Alla jõudnud, ei ole teel bussi enam kellelgi lugu jõgede harukestest üle hüpata. Kõik on niigi märjad ju. Sügavamates ja kiirema vooluga kohtades peab lihtsalt ettevaatlik olema. Ja noh, meie, seiklussportlaste ja orienteerujatena, oleme ju harjunud vett iga ilmaga läbima. Bussi jõudes on igatahes kiire soov ruttu tagasi jõuda ja kuivad soojad riided selga saada. Kodus keerame radiaatorid viimase vindini ja tuba saab kuivavaid asju hoobilt täis.

Kokku kulus meil liustikuretkele aega peaaegu seitse tundi ja ega siis õhtul enam pikka pidu polegi. Mehed toovad pubist veel fish´n´chipsi – Malcolm on meid eelnevalt juba hoiatanud, et see on soodsaim võimalus kõhtu täis saada, lisades, et tegelikult ei ole ka kiirsöök Fox Glacieris odav. Nagu ka kõik muu. Ega meil ju tegelikult mingit erilist likviidsuskriisi ei ole – sööki hankima saadetud meestel ei tulnud lihtsalt midagi paremat pähe :).

Mina veendun jällegi mobiil-ID kasulikkuses – mis viga on niimoodi tööd teha, kui saad dokumente maakera teisest otsast allkirjastada ja õigel ajal õigesse kohta saata. Ahjaa, lisaks kasutame ära ööbimiskoha pesuruumi võimalusi ja mõne kohaliku dollari eest saame tunnikesega enda riided puhtaks pestud ning kuivatis kuivakski.

+11 fotot