02.12.2010 teel [Gangtok - Panitanki - Kakarphitta - ...]

[maare] Kuna suhtun lendamisse umbusklikult ja seda eriti veel sellistes riikides, kus ordnungiga kahtlased lood, siis oleme teinud juba varasemalt otsuse, et Nepali läheme maad mööda. Esmalt peame siis Gangtokist jõudma India piirile, Panitankisse ja sealt juba Nepali, Kakarphittasse. Seda saab teha kas läbi Siliguri sõites või otse Karkarphittasse. LP ütleb, et Gangtokist läheb hulgem džiipe Siligurisse ja üks läheb hommikul vara ka Kakarphittasse. Viimasesse soovitakse kohad ette broneerida.

Et me ei ole väga nn „jagatud džiibi“ pooldajad, st me ei taha esimest istet jagada veel kahe ja tagumist nelja inimesega, siis loodame, et kui me pileteid ette ei osta, vaid hommikul vara džiibijaama kohale läheme, siis küllap seal endale ühe privaatdžiibi jälle rentida saame. Seni on see ju õnnestunud.

Veidi peale kuute olemegi džiibijaamas kohal. Vahepalana olgu öeldud, et enne kuute meie hotellitoa rõdule minnes avastab Heiti, et paraku on just täna see päev, kus taevas selge ja päike kuldab parasjagu Himaalaja mäestike tippe. No eks ta siis nii pidi minema – kuigi ega me päris poole kuue paiku pole piilunud ka, viimati Darjeeringust vist sai alates veerand seitsmest tipuluurel käidud.

Džiibijaamas oleme siis varakult kohal. Aga võta näpust – selgub, et Kakarphitta džiibile on ainult üks vaba pilet ja miskipärast ei ole ükski džiibijuht valmis meid ka siis sinna toimetama, kui terve džiibijagu pileteid lubame kinni maksta. Ikka ei saa aru siinsetest inimestest – kuidagi selline leige suhtumine on kui turist teenimisvõimalust pakub – pakuks siis keegi vähemalt hingehinna eest võimalust – aga ei, kõik raputavad pead. Suure surmaga saame lõpuks siiski eradžiibi kaubeldud Siligurisse (1 400 ruupiat) ja asume teele. LP ütleb, et Siligurisse on veidi pealt saja kilomeetri ja aega tuleb varuda 4.5 tundi.

Erinevatelt eelmistest juhtidest, on seekordne džiibijuht raskema jalaga ja kärmema roolikeeramisega. Lisaks paistab tal olevat võistlus taga sõitva samasuguse džiibiga ning vähemalt Sikkimi piirilinna Rangposse sõidame keskmise kiirusega, millist pole Heiti GPS andmetel naljalt siinsetel teedel liikudes maksimuminagi näinud. Rangpost edasi enam teist džiipi oma taga ei näe, kuid juht jätkab oma stiili. Tulemuseks on, et Siligurisse jõuame 4.5 tunni asemel veidi pealt 3 tunniga. Ahjaa, eks siinsed teeolud ole aimata, aga eraldi tahaks ära märkida teeääres lademetena lasuvaid inglisekeelseid loosungeid, mis manitsevad sõitma ettevaatlikult: näiteks „NO NEED FOR OVERSPEED“, „THIS NOT A RALLY, ENJOY VALLY“ ja samas stiilis edasi ... nuputan, et misjaoks, sest palju neid välismaalaseid siin ikka roolis on – samas kohalik keskmine autojuht sellest sildist kindlasti aru ei saa.

Aga meie eest on hoolt kantud – kohe kui Siliguri džiibijaama kohale sõidame, pistab pea aknast sisse taksojuht ja lubab meid 400 ruupia eest kohe Kakarbhittasse (ehk siis juba Nepali poole piirilinna viia). Kaupleme veidi, ja 300 eest saab kaup kokku, ehkki Heiti pärast autos istudes arvab, et natuke alla 100 krooniga paar-kolmkümmend kilomeetrit siin taksoga maha sõida on ikka liigne laristamine. Takso on väike punn ja hüppab teeaukudes nagu konn. Siin linnas on tõelisele Indiale kohaselt ka lehmad keset teed totra näoga vahtimas ja meie auto on just parasjagu nii väike, et sellega küll lehma otsa ei tahaks sõita.

Tegelikult jõuame India poolsesse piirilinna Panitankisse kohale kiiresti ja valutult ning esimene peatus on immigratsiooniputka ees. Ametnik putkas keerutab meie passe edasi ja tagasi ja pomiseb omaette „Stonia, Estonia“ ja ei saa kuidagi ikka aru, mis pagana riigiga on tegemist. Lisaks tekitab segadust see, et Heiti passil on punased kaaned ja peale kirjutatud Eesti / Euroopa Liit aga minu passil on ümber musta värvi kaitsvad (kile) kaaned, kuhu peale kirjutatud Eesti / Estonia. Ametnikule tuleb appi samas putkas pabereid täitev must mees kui öö, kes teatab, et tema teab Eestit küll, et see on Euroopa Liidu riik ning olgu papá nüüd nii lahke ja pangu meie passi tempel ära. Selgub, et mees on ise pärit LAV-ist, tunneb geograafiat hästi ja on India piiriametnikuga kuidagi väga semulikuks saanud. Igatahes saame templid passi, sõidame 100 meetrit eikellegimaad ja juba ongi Nepali piiri bambusest tõkkepuu, mis sisse sõitmiseks üles tõstetud. Imelik, mitte keegi ei kontrolli ei Indiast väljudes, ega Nepali sisenedes, kas me ikka käime „immigratsiooniohvisist“ läbi või mitte.

Sekelduste vältimiseks läheme siiski Nepali immigratsioonimajakesse viisasid nõutama. LP järgi on vaja selleks kahte passifotot ja viisalõiv tuleb maksta dollarites. Tegelikult läheb vaja ühte fotot ja maksta saab nii dollarites, eurodes kui India ruupiates. Valime eurod ja viiekümneeurone rahatäht vahetab omanikku. Kaks paberit on vaja täita ning viie minuti pärast on viisa passis. Immigratsiooniametnik pakub ka võimalust kohe natuke tema juures raha vahetada – teeme seda igaks juhuks, sest väljas tundub olevat paras mäss ja parem on, kui mõned kohalikud ruupiad on kohe taskus olemas. Pärast kontrollime kurssi ja üldiselt tundub, et ka sellega ei olnud meile liiga tehtud.

Aga nüüd seiklus alles algab. Kell on vähem kui 12 aga meie oleme juba Nepali piirilinnas. Mis edasi – buss loomulikult, sest nii on otsustatud. Kuigi jah, alles mõni aeg tagasi avastasime, et bussisõidu pikkuseks on öeldud 17 tundi – loodame salamisi aga, et nii see ikka ei ole, et LP info pärineb ajast, kus maalihked ühe silla minema viisid ja seetõttu ring tuleb teha.

Bussipakkujaid on meie ümber murdu ja maandume ühes nn turismibüroos, kus öeldakse, et buss läheb kell kolm ja et hind on 910 ruupiat ning sõit kestab 12 kuni 14 tundi. Hmm ... LP info kohaselt on hinnaks 1 500 ruupiat ja enamasti oleme ikkagi kohanud hindade tõusu, aga mitte langust. Kuidagi kahtlane tundub. Võtame veidi mõtlemisaega ja ronime lähedalasuva restorani teisele korrusele sööma – täna ei ole veel iva suhu saanud. Restoranimees püüab omakorda meile bussikohti müüa ja kui õlu ja söök on tellitud, otsustab Heiti siiski minna ja bussikohad ära osta, sest nagu turismibüroo kutid kinnitasid – ainult nii saavad nad meile hea koha garanteerida.

Ahjaa ... meie kõhklustel on veel üks, ja mitte väga väike, põhjus. Nimelt need bussid, mis sealsamas bussijaamas on, ei tõota just luksuslikku sõitu. Oleme varasemalt sõitnud ööbussidega nii Venezuelas, kui Indoneesias ja oma pühas lihtsameelsuses ootasime ka siin ööbussina midagi sarnast, WC ja konditsioneeriga, tavapärasest suurema istmevahega busse, kus istmed pea päris alla käivad. Need bussid aga, mis parklas on, meenutavad rohkem nõukaaegseid kartulipõllule sõitmise busse, millel, tõsi küll kõrgema seljatoega istmed sees. Samas oleks need bussid, kui nad sõidaks ringi Eesti teedel, kindlasti nõuka aega hästi mäletanud – vanus on lihtsalt selline.

Nojaa, Heiti läheb siis ikka pileteid ostma ja mina jään restorani asju valvama ning sooja õlut jooma. Heitil läheb oodatumast rohkem aega ning tema äraolekul jõuan LP veel läbilugemata osani, mis ütleb, et bussiliikluse turvalisusega on Nepalis kehvasti ja et bussijuhid eriti oma elust ei hooli. Eriti on soovitatud vältida ööbusse, mis lisaks eluohtlikkusele kätkevad endast potentsiaalselt suurt võimalust oma pagasist ilma jääda. Phh ... hakkan juba mõtlema, et targem oleks ehk valida siiski lennuk – 50 minutit hirmu ja kõik saab läbi ... aga juba tuleb Heiti piletitega.

Buss pidavat minema mitte kell kolm vaid kell neli ja kell 15:30 peame olema turismibüroos startimiseks valmis. Mis siis ikka, lööme restoranis aega surnuks, kolistame seljakottidega palavas ja tolmuses linnas ning teeme ebaõnnestunud katse leida teeistandust, kus LP järgi on mõnus aega viita aga mille asukohakirjelduseks on „kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel lõunas“. Lõpuks maandume jälle samas restoranis ning võtame veel ühed õlled enne teeleminekut. Palju ei julge juua, sest jällegi pilk bussidele ei luba just pissipeatusi vastavalt vajadusele.

Kell pool neli oleme büroos kohal, aga kellelgi ei paista kiiret olevat. Natuke peale nelja viiakse meid bussi juurde, kus selgub, et tegelikult on tegemist kella viiese bussiga. Mitte et see meile antud juhul ajaliselt väga oluline oleks olnud, sest 12 kuni 14 tunnine sõiduaeg tõotab kohalejõudmist nagunii varavalges, aga siiski tunneme end kergelt petetuna, ja käin turismibüroo vennale oma nördimust avaldamas. Lihtsalt niisama, et oleks öeldud.

Oma ainsat suuremat seljakotti bussikatusele ei tihka me varguse kartuses usaldada. Seega tirime selle salongi. Kell on 10 minuti pärast viis ja buss on peaaegu täiesti tühi. Hmm ... siinmaal, ei saa olla ... Hakkame vaikselt kahtlustama, et lisaks bussi kellaajale ei ole me sattunud ekspressi, vaid tavalisse, igas külas peatuvasse külavahebussi. Esimene peatus on tegelikult samas bussijaama nurga taga, kus paistab ka mingi ametlik ticket counter olevat – ei tea kas pidanuksime kohe alguses siia tulema? Mis hinnaga sealt pileteid müüakse? Ja kas busse läks varem ka? Ning kas siis on ka „tõelisi“ ekspressbusse? Need küsimused jäävad esialgu vastuseta ja ilmselt peame vastuseid otsima reisfoorumitest tagantjärele.

Juba hämarduvas linnas alustame kella kuue paiku reisi ikka veel pooltühja bussiga. Meie oleme nö. ainukesed „valged“ bussis ja see on põhjustanud juba hulga elevust. Sõbralikku elevust seejuures. Üks väike tüdruk pärib mu nime ja arvab, et nimi on väga naiss ja mu heledad juuksed on naiss. Üks noormees püüab meie seljakotti, mida kohmetult süles hoiame, bussi alumisse pagasiruumi sokutada. Selle (pagasiruumi) olemasolust me varem ei teadnud. Bussi katus, ning ilmselt ka pagasiruum tundub olevat mingeid tuhandeid pakke täis – ei tea kelle omi – ning seega naaseb kutt tagasi vabandades, et kahjuks ei õnnestunud. Samas lubab, et saame koti paigutada bussi tagaotsa, et neid seal tagaotsas see ei sega. Etteruttavalt peab ütlema, et kott ja kohalikud said bussi tagaotsas väga hästi läbi ning meie igatahes ei avastanud, et kott seal omaette olles õhemaks oleks jäänud. Ainult, et bussipõrand oli muidugi kohutavalt tolmune ning kott kaotas pikapeale oma värvi. Tolmused olime me kõik.

Bussijuht gaasipedaalile armu ei anna. Tee kvaliteet on nagu on ja rapume omajagu. Istmed, ehkki kõrgema seljatoega, polnud just ergonoomilised ja sõit tõotas tulla „huvitav“. Lisaks korjab buss iga natukese aja tagant inimesi peale ning lõpuks olidki kõik istmed täis ja natuke lisaks ka. „Lisaistmetel“ ehk punutud taburettidel reisijad läksid siiski mõne aja pärast maha.

Mingil hetkel tehakse mingi peatus suvalises kohas, ei-tea-miks, kus kohalikud ostsid mingeid kohapeal valmistatud krõbuskeid. Pissipeatus vist – mis kujunes selleks, et järgnen mingile saris naisterahvale, kes kükitas esimeses pimedas kohas peale bussi valgusvihku. Mina siis läksin veel veidi kaugemale ja kükitan seal ...

Bussirahvas muutus nii omavahel, kui meiega suheldes järjest sõbralikumaks, saime maitsta kohalikke krõbuskeid, india täidisega nätsu ning üks kohalik poiss rääkis sellest, kuidas talle India ei meeldi, sest see muudkui surub Nepalile peale. Ühesõnaga, oleme täielikus tähelepanu keskpunktis ja seda mitte negatiivses mõttes. Päriti ka, miks me bussiga sõidame, mitte lennukiga ei läinud ... nojah ...

Buss jätkab pimeduses mootorrataste, traktorite ja lehmade vahel kihutamist ja igatahes turvaline see värk, eriti LP-st loetud info põhjal, ei tundu. Mingil hetkel vist suigun unne ja ärkan selle peale, et keegi ütleb, et nüüd on õhtusöögipeatus. Ronime bussist välja ning too Indiat-mitte-armastav-noormees hakkab meile „toitlustusabi“ osutama, ehk alustab meie sissejuhatamist Nepali kulinaarsesse maailma. Tegemist on kohaliku teeäärse söögikohaga, kus pakutakse valmistoiduna Nepali dahlit ehk toitu, mis koosneb taldrikutäiest riisist, erinevatest teravamaitselistest köögiviljadest sinna kõrvale (läätsed, kartul, vist ka kuidagi sissetehtud kurk), ning peale valatakse nõudepesuvedeliku taolist ollust. See kõik segatakse parema käega riisiga ära ning topitakse siis portsudena suhu. Hoidku selle eest, et vasaku käega toitu puutuda – seda kätt kasutatakse ju tualetis ja teadagi mille jaoks. Lauale tuuakse ka vesi ja seda juuakse pudelist nii, et kallatakse vesi otse kurku, pudelisuud huultega puutumata, et kõrvalistuja saaks samast pudelist juua – ega midagi, üsna puhas värk. Meile, välismaalastele tuuakse siiski ka lusikad, mis hõlbustavad söömist. Lisaks tellib meie uus sõber mingit eraldi kastet, mis näeb välja nagu hapupiim, aga maitseb kogumassis väga hästi. Lisaks käib ümber laudade mees, kes kallab lisaks nii riisi kui kastmeid – kõhud saame punni ja rohkemgi veel ja seda kokku 350 ruupia eest. Ehedamat kohalikku sööki ilmselt siin saada ei õnnestugi ning selles mõttes on bussisõit end mingil määral juba tasa tegemas.

Peale õhtusööki tuleb mõistagi hea uni.

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]