[heiti] Tänane öö, on seni siinveedetutes kõige lärmakam, pidevalt selline tunne, et kõik autod on nõuks võtnud just meie hotelli ees signaali anda, lisaks mingi pidu meie hotellis ... ja ometi elame me neljandal korrusel. Lisaks kurdab hommikul Maare, et alates 02:45 hakkasid koerad õues nii valjusti haukuma, et tema hommikuni enam magada ei saanudki ... vähemalt üks hommik, kus Maare enne mind pesema jõuab.

Tänu varasele ärkamisele jõuame enne kokkulepitud tuuri algust süüa isegi hommikust, Bakers Cafe jääb üsna meie turismibüroo kõrvale. Kohv on ka hommikul hea, kuid tee endiselt pakitee. Pirukad aga värsked ja söödavad.

[maare] Giidiks osutub eile turismifirma kontoris kohatud lapseohtu kutt – arutame omavahel, et ehk oleks pidanud eile mõnda teise turismibüroosse veel kiikama – aga no mine tea, kas sealtki oleks ilma pikema ettevalmistuseta asjalikuma tüübi saanud. Loodame siis, et ehk on nii, et too poisikene meid vähemalt päeva jooksul oluliselt ei sega ... ja see õnneks nii ongi. Meie autojuht tundub aga suhteliselt asjalik ja auto on hea, seda eriti võrreldes tavalise transpordi-džiibiga, sest akendest näeb isegi suhtelisel hästi välja. Kui ühes vahepeatuses autojuht meid autole nõjatudes ootab, märkab Heiti, et tal on vähemalt neli mobiiltelefoni – neid hoiab ta ühe käe sõrmede vahel. Kunagi ei tea ju, millisel mobiilioperaatoril parasjagu levi on.

Päeva jooksul teeme tiiru Ganktoki ümbruse vaatamisväärsustel, mis koosnevad kahest kloostrist, kahest nn. “vaatepunktist” maanteel, ühest suhteliselt mõttetust teemapargist purskkaevude ja energiamuuseumiga ning lõpetuseks Tiibeti instituudist, kus pidavat olema mingi haruldane ekspositsioon vms.

Midagi väga erilist ringkäigus ei ole. Siiski eredamate hetkedena võib mainida näiteks seda, et esimeses, Rumtek Dharma Chakra Centre nimelises kloostris ootab meid mitu sõjaväelast ja passi- ning viisakontroll. Tuleb välja, et seal on olnud munkade rahutused. Tagasi tulles ootab meid värava juures veel arvukam seltskond, üks nõuab passi näha ja siis kogunetakse kambakesi (ilmselt lihtsalt uudishimust) arutama, et mis maa see Eesti / Estonia siis õieti on. Aga lisaküsimusi ei ole ja jätkame teed.

Peale järgmist “huvipunkti”, Shanti View Point, mis on kõige halvema nähtavusega koht teel üleüldse, jõuame Lingdum Monastery juurde. Sellest saab päeva üks huvitavamaid kohti, kui satume peale munkade palvetamise tseremooniale, mis on omaette kuulamis- ja vaatamisväärsus. Meie lapsgiid tirib minu tseremoonia ajal kloostrisse sisse ja ütleb, et võime vabalt palvetavate munkade ja kloostris oleva budakuju vahelt läbi käia. Mina nii kindel ei ole – pärast loengi kusagilt, et selline teguviis on tegelikult üsna taunimisväärt. Piinlik on – aga no ma tõesti ikka lootsin, et too mehehakatis midagigi kohalikest reeglitest jagab. Ega ta jaga muudki, sest kui Heiti püüab juttu alustada teemal, kas Sikkim on ikka päris India, ei saa tüüp üldse aru, millest jutt. Ja meile tundub, et see arusaamatus ei ole tingitud julgeoleku vms kaalutlustest.

Külastame ka Ban Jhakri Falls-i, mis on kujukestega kultuuraed, rajatud kusagile joa juurde. Siin peab maksma kõige eest: parkimine, pildistamine, piletid ja midagi tundmatut veel. Giid meiega õnneks kaasa ei tule ja hängib koos autojuhiga auto juures. Ainus põnev asi on siin joa juures aset leidnud pildistamissessioon koos indialastest paariga. Heiti on sunnitud tegema umbes kümme erinevat pilti nendest koos minuga, nii nende kaamera kui mobiiltelefonidega.

Teel Tashi View Point-i jääme järjekorda, sest kopamees alles ehitab teed. Vesi on ilmselt vahepeal tee ära viinud ja nüüd siis püütakse uut teha. Vahepeal silutakse kopaga tee enam-vähem siledaks ja mingi osa autosid saab läbi. Järgmisena külastatud Ganesh Tok Vew Point on toredam, ääristatud palvelippudega ning vaade on isegi tänase ilmaga suhteliselt hea. Gangtoki linn avaneb nagu peo peal, ehkki veidikese sudune.

Päeva lõpuks oleme juba üsna tüdinud – pealegi on meie lapsgiidi inglise keel nii kohutav, et sellest on väga raske aru saada ja loobun varsti teda üldse kuulamast. Aga nagu enne öeldud, ega ta õnneks palju meile rääkida ehk meid segada ei püüagi.

Mõned kohad veel ja viimasena võtame ette Tiibeti Instituudi, kus pidavat olema maailma kõige suurem kogu Mahayana Budismi manuskripte, rohkem kui 200 buda ikooni, antiikseid maale jne (nii räägib paber, mis meile eelmisel päeval kätte jaotatud, mitte meie giid muidugi). Tegelikult on kogu ekspositsioon mahutatud ühte, mitte just liiga suurde saali, mille läbivaatamine ei võta ülemäära palju aega. Aga väljapanek on põnev ja tasub vaatamist. Saame teada, et Kivirähk ei pruugigi olla võtnud Mozarti sääreluudest trummipulkade tegemise ideed õhust, sest siin on ekspositsioonis inimese sääreluudest trummipulgad täiesti olemas.

Tagasi linnas teeme lapsgiidiga lühikese hüvastijätu ja suundume esmalt kõhtu täitma. Proovime võtta kindla peale ehk LP-s kõige-kõige soovitatud koha ja satume inimtühja ja suhteliselt kallisse (kohalikus mõttes) hotellirestorani, peale pikka arutamist tellime road. Parimaks osutuvad momo-d – tegelikult vist Tiibeti-Nepali päritolu pelmeeni moodi asjandused, kuhu oleme täidiseks valinud kana. Muidu põneva nimega eelroogadele (kohalik juust taignas ja maisi-juusturullid) peame aga huvitamaks tegemiseks lisama tuntud maitseühtlustajat, tomatipastat ja veidike tšillipastat. Nojah.

Edasi tuleb pükste-retk. Mis tähendab, et alguses proovime kohalikesse õmblustöökodadesse raha pakkuda selle eest, et nad minu katkirebenenud-kulunud teksapüksitagumiku üle paikaksid (varem olen juba kaks päeva läbi ajanud, parandades kulunud kohta nõuka-aegse sokiaugu-parandustehnikaga). Lihtsaim viis oleks tasku veidi edasi tõsta ja / või suvaline paik peale panna. Aga õmblustöökoja mees raputab pead – ei taha nad meie raha. Üldse on siin teenindajatega imelikud lood – nad ei paista üldse väga huvitet olemast turistide mammonast st. ei jookse meile järgi ega ole äri tegemisel “loovad” – maksimaalselt piirdub “loovus” vee või Coca-Cola eest suure raha küsimisega.

Pükstesaaga lõpeb sellega, et vist neljandas poes venitan endale jalga kohaliku kõige suurema numbri ja peale väikest kauplemist 600 ruupia eest olen uute teksapükste omanik. Kusjuures – ühes eelmises poes oleks ehk saanud mõnusamad matkapüksid ka osta, aga seal vaadati täitsa imeliku näoga otsa kui proovimisvõimalust küsisin – ei ole.

Õhtu on edasi, nagu õhtu ikka. Proovime veidi rohkem Nepali jaoks valmistuda, sest nagu näha, oli Sikkimisse tulek vähese eelinfo tõttu nagu oli – ei saa ju öelda, et täitsa asjatu, aga siiski – ehk oleksime võinud siin rohkem teha-näha, kui kodutöö korralikult tehtud. Hommikul vara aga stardime Nepali poole.

+8 fotot