04.03.2009 teel Aucklandi poole [Heiti sünnipäev ja Waiau Waterwork]

[maare] Hommikusöögi sööme Whitianga linnas, ühes toredas kohvikus ning pärast seda broneerime sealses i-punktis ära majutuse Aucklandi, hotelli Quality Hotel Barrycourt. Esialgse plaani, veeta kaks tundi rannas, teeb ümber ilm, mis on tuuline, kerge pilvisusega ja jahedavõitu rannas olemiseks. Enne Lahkumist Whitiangast teeb Tauno veel endast pilti MONK nimelise tänavasildi taustal (meie reisi üks leppesõnu on MONK ehk „Mina Olen Nagu Kollektiiv“).

Lahkumiseks oleme suure maantee asemel valinud väiksema, maantee nr 309, mis LP sõnul on pea kakskümmend kilomeetrit lühem, aga sellest 14 kilomeetrit on „katteta tee, mis hästi hooldatud“ Selline otsustus sündis tänu sellele, et LP lubas tee peal vähemalt kolme paika, millest võiks läbi hüpata, et sõit liiga monotoonseks ei läheks.

Katteta tee on tõesti hästi hooldatud aga selle eest käänuline, üle mägede ja suhteliselt kitsas. Õnneks on liiklus pea olematu ja esimese vaatamisväärsuse – Kauripuude väluni, jõuame nii, et ühtki autot vastu ei tule. Tee juurest algava raja parklas on aga sellegipoolest mitu autot ning kui lahkuma hakkame, tuleb neid aina juurde.

Kauripuu on üks Uus-Meremaa suurim (mitte küll kõrguselt, aga vähemalt mahu poolest) puu. Kahjuks hävimisohus liik – nii hoiatab meid raja alguses silt, et vaataksime hoolega üle oma kingatallad. No, et miskit haigust kaasa ei tooks. Puud ise on võimsad – kuus meetrit ümbermõõtu ja tohutu kõrged. Kauripuu puit on väga kvaliteetne ja nii asuski valitsus ühel heal hetkel seda usinalt kasutama, tekitades sellega kohalikes Kiwides hämmeldust ja vastumeelt. Praegu on kauripuud juba riikliku kaitse all.

Järgmiseks üks kena joakene, Waiau Falls, samas lähedal – Heiti trotsib jahedat vett ja ronib joa alla vette nii, et lühikeste pükste sääred otsast märjaks saavad ning nõuab endast pildi tegemist.

Siis Waiau Waterwork. Sissepääsu eest küsitakse 15 dollarit aga tagantjärele tarkusena pole seda ka kahju maksta. Park meenutab mingil moel meie AHAA keskuseid, erinevaid atraktsioone on seal valmistatud nii lastele kui suurtele, kasutades vee jõudu ja käepärast olnud vahendeid: vanu jalgrattaid, WC potte, keedupotte, panne, vanu jalatseid jne. Väga lõbus park, just kohane ju Heiti 39. sünnipäeva pidamiseks. Igastahes läheme päris hoogu, olgu siis flying foxi ehk ahviraudteega läbi põõsaste kihutades, veesõda mängides või papist laevukestega võidu kihutades. Jaa, väga tore park, lihtsate vahenditega oli palju saavutatud, lisaks veel piknikupaigad koos tasuta gaasigrillidega (nagu paljudes siinsetes motellideski), ujumiskohtade ja atraktsioonidega. Lisaks elavad pargis veel sõbralik koer, suur siga, pardid ja haned, kes julgesti süüa norivad (ühe dollari eest saab neile sööta osta) ja laamad. Tervele perele koos lastega tegemist palju.

Siit edasi liigume juba Aucklandi poole. Üritame teel ka lõunasöögi pausi teha, aga see eriti hästi ei õnnestu. Lõuna ajal on enamus restorane veel kinni ja nii tuleb leppida burgeri või võileibadega.

Auckland iseenesest ei tundu niiväga väga huvitav – Wellington näiteks tundus palju toredam linn. Õhtul väsimusega häirib mind eriti kole tänavamüra, mis küll sadama kandis vähem häirib ja seal me oma õhtuse veinidringi teemegi. Söögikohti on valida siin päris mitmeid ja õhtusöögikohana julgeksin seda kanti soovitada küll. Kuulsa Skytoweri, ehk teletorni otsustame jätta järgmiseks päevaks – kui viitsime muidugi.

Õhtu lõpeb meie toas Heiti sünnipäevapidustusega. Kingituseks on meil päris tore vigur: veekindel klaviatuur – ei tea kas võib nüüd loota sauna ja selle eesruumi kiirele remondile, sest ometi on vaja ju mullivanni ja selle juurde arvutiekraani seinale :).

+7 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]