27.02.2009 Mount Taranaki ehk puhkus Heitiga [vahelduseks üks ronimise päev]

[maare] Tänasesse päeva on siis planeeritud selle reisi „Puhkus Heitiga“. Seekord tähendab see Mount Taranaki alistamist. Mount Taranaki on 2 518 meetri kõrgune vulkaan, noorim kolmest Uus-Meremaa suurimast vulkaanist. Viimati purskas mägi umbes 350 aastat tagasi, millest pidavat andma tunnistust kivistunud laavavood, mis on nähtavad alates 1 400 meetrist. Nimi – Taranaki – on maoori päritolu. Kapten Cook nimetas mäe ümber ja sellest sai Mount Egmont – nii, et inglise keelses kirjanduses, võib just seda nime kohata. Austusest maooride vastu, keeldume aga meie Egmonti tunnustamast. Mägi on maooridele püha ning selle tipus palutakse kaua mitte viibida.

Niisiis, Taranaki. LP järgi on tegemist iseloomuga mäega: kuigi selle tippu turnimine võib tunduda lihtsa jalutuskäiguna, on mäele jäänud nii mõnigi elu. Ilmastikutingimused on üleval väga muutuvad ning mäele minnes tuleb end registreerida jalamil olevas turismiinfokeskuses. Võtsime selle info teadmiseks aga suhtusime kerge respektiga. Meil oli Heitiga meeles värske kogemus Šotimaa kõrgema tipu Ben Nevisega, mille otsa ronimine meenutas tõesti rohkem jalutuskäiku ülesmäge – ehkki ka seal hoiatas LP muutlike ilmaolude ja ohtlikkuse eest. Nojah, tegelikult ei ole mägedes ettevaatlikkus kunagi liiast.

Nende muutuvate ilmaolude tõttu minnaksegi mägedesse tavaliselt varahommikul. Aga meie alustame sõitu Alma Motellist kella kümne paiku ehk siis mägedesse mineku mõttes suhteliselt hilja. Sõita on veel ligi 150 kilomeetrit ja seega oleme kohal kella 12 paiku. Jaa ... juba autost on näha, et Taranaki ei ole mingi ülesjalutamise mägi – kahtlaselt järsud tunduvad selle nõlvad nii eemalt vaadates, kui turismiinfokeskusesse (u 900 meetri kõrgusel) kohale jõudes. Keskuses on vool ära aga üks tädi, kes on kohal ütleb, et nüüd on hilja võtta ette tee tippu ning vaadaku me mõni muu matkarada, neid on siin valikus mitmeid. Kordab veelkord: tee tippu võtab kuus kuni kaheksa tundi, ja te olete hiljaks jäänud. Vaatan Heitile otsa – näen ta silmis jälle seda iseäralikku, äraolevat helki, mille tähendust ma väga hästi tean. Ja juba ta seletabki meid hoiatavale tädile: „we’ll do it faster“ ... ning kaob õue. Ohkan ja järgnen talle, aga Heiti ei lase ennast minu hoiatustest heidutada – paneb rahakoti tagataskusse, vinnab seljakoti õlale ja paneb ajama. Ilma joogi ja söögita. Kotis laptop, fotoaparaat, kaks objektiivi, lugematu hunnik juhtmeid ka ... hea, et vähemalt mõne üleriide võttis, sest üleval on ilmselt küllalt jahe.

Mis seal ikka, meie, teised, kohmitseme veidi asjade kallal ja hakkame siis ka järgi minema. Tõus on päris järsk. Panen GPSi oma kellal käima, et näeks, kui kõrgele oleme jõudnud. Alguses jääb Tauts meist veidi maha, aga kui peale esimest 150 tõusumeetrit peatuse teeme, jõuab ta järele, ei peatu, vaid jätkab omas tempos. Nagu igiliikur. Käes valge kilekott riietega, mida ehib kiri Liquerstore :). Rando on juba kaugele eespoole liikunud ja meie, naised, jääme kolmekesi omas tempos. Veel näeme kaugel üleval mäeküljel kollast pluusi liikumas – Heiti lehvitab. Siis liigub edasi. Meie ka – aga tee on täitsa püstloodis ees ja nüüd peatume juba iga 30 tõusumeetri tagant. Vett lahmab korralikult kehast välja. Mõtlen, et alla on siit päris karm minna vist. Aga tee on iseenesest täitsa korralik – paistab et läbitav ka mingi liikurvahendiga, sest üleval on veel miski antennidega hoone ning matkahütt.

Hütini jõudes, oleme tõusnud kõrgusele 1 520 meetrit. Sealt edasi läheb tee kitsamaks ja tuleb hakata ronima mööda klibust nõlva ning kivistunud laavatükkide vahel. Võtame veidi kehakinnitust ja tõmbame selga midagi tuulekindlamat. Heiti kollast pluusi ei paista, Rando on ka juba mäe külje taha kadunud. Aga üks sinine kogu liigub üleval eespool endiselt ühtlases tempos nagu igiliikur, valge kilekott käes :). Ilm on endiselt üsna selge ja mäenukilt avanev vaade on vapustav.

Ronime edasi. Alguses mööda kitsukest rada, hiljem juba täitsa kivistunud suurte laavalahmakate vahel. 1 630 meetrit. Vastu tulevad kaks pisikest kogu: valge kübaraga nooruke jaapani tüdruk ja jalutuskepiga tädike. Kas nad tõesti käisid tipus ära!? Mul hakkab kõrgustevahe juba tundma andma ja kõrgusekartuse mootor hakkab vaikselt tuksuma. Vahin kartlikult allapoole ja liigun aeglasemalt. Oleme omakorda hargnenud – Ailit saame nüüd kaele õieli ajades tükk maad ülevalpool näha. Mingil hetkel algab puust trepp ja see on ehitatud juba päris järsule, lagedale nõlvale. Iseenesest täitsa turvaline tee aga kuna käsipuud puuduvad, siis minule eriti ei meeldi. 1 800 meetri peal ütlen Kadile, et nüüd aitab ja mina pöördun tagasi. Kadi jätkab üles, ja mina allapoole ronimist. Aga et vaade alla on päris järsk, vajun istukile ja jätkan laskumist poolistukil mööda trepiastmeid tasapisi liikudes. No ei ole mul selle kõrgusega ikka head sõprust! Trepi lõpus kohtan kahte sakslast, kes kaljunuki taga tuulevarjus einestavad ning nende käest saan teada, et tagasipöördumine oli õige otsus, kui kõrgust kardan – ülapool pidavat minema veel järsemaks kogu see lugu.

Liigun vaikselt allapoole ja varsti jõuab Kadi mulle järele. Ütleb, et ega ta sinna otsa niiväga ei kipu – puudub selline koletu ambitsioon ja on juba täna ronitud ka. Noh, mul on ambitsioon küll, aga hirm on suurem. Koos Kadiga liigumegi alla – vahepealne tee on ikka päris järsk ja juba Indoneesia vulkaani otsast laskumisel omandatud jooksutehnika on siin abiks. Enne autoparkla ja turismiinfokeskuseni jõudmist, teeme veel väikese kõrvalpõike ning „võtame ära“ ühe lühema matkaraja mis sobivalt teele jääb.

Turismiinfokeskusesse jõuame just parajal ajal, sest just sel ajal tehakse muidu elektrikatkestuse tõttu kinni olev pood korraks lahti ning me saame osta kosutava veini ning mõned õlled. Eriti tore on see, et meilt küsitakse vanust, et kas oleme ikka alkoholiostu ikka jõudnud. Täname teenindajat komplimendi eest ja lahkume heal tujul majast. Aili jõuab peagi – olla läinud trepi lõpuni ja sealt edasi kohani, mis pehme ja klibune – nii, et liikumine tundus minekuna üks samm edasi, kaks sammu tagasi. Umbes paarikümne minuti pärast tuleb kuskilt nurga tagant äkki välja Tauts. Ikka kilekott käes, näost kaame ja vajub sõnagi ütlemata murule istuli. Ulatan talle õlle ja alles paari lonksu pärast teeb ta esimest korda suu lahti. Üleval olevat ikka päris karm olnud. Esiteks külm, nii et kilekotis olevad riided läksid kõik selga, teiseks aga ikka raske ronida. Tautsi olevat ülespoole vedanud vaid mõte, et kuidas krt see Maare ikka seal Indoneesias ja Šotimaal nende mägede otsa läks! Noh, ta ei tea, et sealsed olid ülesminemiseks ikka tunduvalt leebemad. Vähemalt sellist lagedat nõlva ei tulnud võtta. Tauts ütleb, et olevat läinud ülest ka sellest pehmest kohast, kus Aili tagasi pöördus, kuni sinnani, kus nõlv uuesti järsuks ja kiviseks läks. Siis tuli ka tema tagasi alla.

Just siis, kui oleme endale autost uue veini hankinud, tulevad Heiti ja Rando. Jooksuga. Mõlemad on vallutanud tipu, Heiti koguni kaks korda – alguses üksi ja siis Randoga. Nende juttudest saan aru, et isegi kui ma oleks sealt trepist edasi läinud, päris tippu poleks minusugune käpard ikka jõudnud. Lihtsalt, et järsk oli – ei-ei, abivahendeid just vaja polnud, aga mööda paljast mäekülge ronimine ei ole minu jaoks. Korduvalt proovitud värk. Aga Heitil on siis kogu see lugu võtnud aega kokku viis tundi. Niimoodi, rahakott tagataskus. Seljakotiga, kus on sees laptop, fotoaparaat, objektiivid ja kõik see muu kraam ... ma ju ütlesin, et ma tean, mida tähendab see pilk tema silmis ...

Sõidame ööbimiskohta, motelli New Plymounthis. Lubatud grill on olemas ja Rando rakendab tööle oma kokaoskused ning grillib kohalikust supermarketist ostetud liha (lamba- ja talleliha on sellises, suvalises supermarketis umbes 10 - 15 sorti saadaval muuseas). Liha maitseb hästi ning samas motellis peatuvad ameerika vanaautodega ringi sõitvad mehed veavad kadedalt ninaga õhku ... Vein maitseb peale mäge samuti hästi ... no mõnele kohe eriti hästi seekord ja õhtu läheb päris hoogsalt. Vaat selline puhkus Heitiga mulle meeldib.

+8 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]