15.11.2009 Kalaw [trekking Kalaw ümbruses, õhtuks Inle järve äärde]

[maare] Turu magame siiski maha ja peale hommikusööki suundume juba giidi abil avastama kaht mägiküla, kus pidavat elama hõimud veel üsna naturaalsel moel. Giidi on vaja, sest nagu selgub, viib mägiküladesse üksnes jalgtee, täiesti tähistamata ja täpseid kaarte ju siinmail ei ole. Samuti saab giid kohalikega jutule ja nii me siis saame külas rahus ringi rännata – mis isekeskis oleks muidu üsna keeruline, kuna külas teid ei ole ning põhimõtteliselt lihtsalt kõnnime kogu aeg läbi teiste inimeste hoovide.

Rada mägikülasse on mägine :). Tõusud ja laskumised, tundub, et enamalt jaolt tee siiski tõuseb :), ja päike kõrvetab üha enam. Peale kahetunnist astumist oleme kohal. Uzo (nii, on meie giidi nimi, kes seda uhkuse ja viitega teatavale joogile mitu korda mainib) annab lastele, keda kohtame teel ja ka mägikülades, kommi. Kommi saavad ka vanemad inimesed ja esmapilgul näib see imelik, kuna kommi eest saab Uzo paluda neil meile poseerida, nende majja (bambusest onni) sisse kiigata ja üldse oma elust-olust tema vahendusel rääkida. Kommilugu on seda imelikum, et LPst oleme just lugenud, et mägiküla rahvastele kommi viimine on pigem neile karuteene, kuna laste hammaste seisukord on halb ning pigem peaks viima hambaharja ja -pasta või andma külavanemale raha neile koolitarvete ostmiseks. Meie giid näib täpselt vastupidi talitavat. Aga kuna kõik on väga kommiootel, ei teagi mida arvata, et kas teisti nende inimestega üldse korralikult jutule saabki.

Imelik on ka olla, kui Uzo peale käib, et me muudkui pilti teeksime ja häbenemata kohalike elamist kaeksime. Selline rikka, lolli turisti tunne on … aga üsna varsti saab selgeks, et enamik sealseid elanikke on meie suhtes tegelikult pigem sõbralikult meelestatud ja vaatavad meid ise sama uudishimulikult kui meie neid.

Kohalikus külakloostris käib 24h non-stop Buddha skriptide lugemine. Läbi mikrofoni ja võimendusega, nii, et kostab mõlemasse külla. Muuseas, veel mõni aeg tagasi olla kõik käinud ilma igasuguse tehnika kaasabita ning veel varem, kui raamatuid ei olnud, õppisid mungad igaüks oma osa teksti pähe ja kandsid seda siis kordamööda ette.

Kloostris pakutakse meile teed ja apelsine ning suusamütsi kandev külavanem ulatab peale mõningast üksteise uudistamist vihiku, kus on sees kirjad, kes kui palju kloostri jaoks annetanud on. Paneme siis meiegi oma nimed ja oma summa vihiku vahele – see on nüüd küll täpselt see, mis LP soovitas: kui tahate aidata, andke raha külavanema kätte või kloostrile. Ahjaa ja üks tore memm näitab meile uhkesti, kuidas tema rahvusliku pearäti sidumine käib.

Veel näeme külakooli ja suhtleme giidi vahendusel kohalike naistega. Tegelikult tundub, et mõnes teises kandis, kus autoga teeäärseid külasid läbime, elavad sealsed inimesed üsna sarnaselt nende mägikülade elanikega: bambusest vähenõudlik onn, palmilehed katuseks ja pead-jalad koos. Samas on siinsed rahvad on teistest eraldatud kasvõi ainuüksi transpordiküsimuste tõttu. Ei tea, mis peaks juhtuma, kui keegi neist äkitsi raskelt haigeks peaks jääma – looduslik valik?

Ronime Viewpoint’i – mingi kohalike giidide poolt soovitatud koht, kus meile india leiba kõrvitsa ja tšilliga serveeritakse, imetleme vaadet, puhkame jalgu ja alustame tagasiteed. See on lihtsalt üks pikk astumine, Uzo kiirustab ilmselt tagasi, aga õnneks või kahjuks reeglina mäest alla (kahjuks seetõttu, et minu põlv ei luba eriti laskuda). Päike kõrvetab ja tee tagasi on ka seetõttu üsna pikk. Aga lõpuks oleme kohal, oma hotellis, võtame veel viimast kõrvalasuvast restoranist (Sam’s family restaurant, omanik Sam muuseas on kohalikke olusid väga hästi tundev giiditeenuseid pakkuv vana) ja kahetunnise loksumise järel oleme Inle järve lähistel Nyaung Shwe nimelises asulas. Õnneks on tee siinkandis veidi parem kui eelmistel lõikudel.

Meie auto- ja reisijuht on seekord täitsa tasemel ja vaadanud välja hotelli, mille eest küsitakse meilt 20 USD aga mis on senistest üks paremaid. LPs seda muide kirjas ei ole – seega olgu nimi siin toodud: Aung Mingalar Hotel. Soovitan, siinne parim hinna-kvaliteedi suhe. Õhtustame meie juhi sõnul parimat Myanmari toitu pakkuvas restoranis, Linn Htat. Toit koosneb juurviljasupist, riisist ja erinevatest karridest (valikus kala, sea-, looma- ja lambaliha) ning sinna kõrvale pakutavast köögiviljast (üsna erinevaid huvitavaid valikuid) ja kastmetest (reeglina vürtsikad või väga vürtsikad). Enamjaolt jääme oma valikuga rahule, sest ehtsat Myanmari toitu ei olegi seni saanud – Hiina, Nepaali või India sugemed on ikka juurde käinud. Pealegi lisab usaldust, et kohalikud näivad ka seda kohta ise külastavat ning aeg-ajalt on kõik lauad täiesti täis. Mõistagi ei ole tegu läänelikus stiilis klantsrestoga vaid kohaliku maitse ihalejatel tuleb kompromissi teha mitte nii kenade (ja võib olla ka sanitaarsete) oludega. Sanitaarsuse osas muuseas oleme oma reisidel korduvalt järele proovinud, et enne sööma hakkamist lonks kanget (meil on kotis kaasas selleks puhuks Saaremaa viin) aitab hoiduda suurematest kõhuhädadest. Vähemalt meie usume seda küll.

Nii, ja homme siis paadiretk Inle järvele. Meile on 15 USD eest broneeritud terve paat terveks päevaks, alustades kell 7:30. Ootame põnevusega :). Jaak ja Kirsti suunduvad internetikohvikusse, meie loobume – täitsa tore on vahelduseks olla ilma interneti ja telefonita. Puhkus on nii täielik, et ma ei tea ei nädala- ega kuupäevi. Ning Eesti ajaga siinset aega ei võrdle :).

+9 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]