[heiti] Kokkuleppel meie bussijuhiga ärkame varakult, planeeritud on 6:30 hommikusöök ja 7:00 väljasõit … enam-vähem nii ka läheb. Tuleb välja, et tegelikult on kõigil on suurem või väiksem pohmell, bussijuhil siiski vist õnneks mitte :). Täna on tulemas tõsine sõidupäev – bussijuht lubab, et sõidame vähemalt 7 tundi, tegelikkuses kujuneb sõit isegi veidi pikemaks.

Hommik Taungoo Myanmar Beauty Guest House-s on imeline – vaade riisipõllule, kus üksik härjarakend päikesetõusul kündmas. Mina saan eilse žesti eest (andsin 200 küatti jootraha kutile, kes käis pärast ülekuulamist meile Coca-Colat ostmas) kaks pannkooki, samal ajal kui teised ainult ühe. Aga tegelikkuses on hommikusöök super – igat sorti puuviljad, soolased pirukad ja pannkoogid, ning muudkui tõstetakse juurde.

Kuna teele pidavat jääma mitmeid dokumentide kontrollimise punkte, kus meie passiandmeid üles kirjutatavat, siis üritab bussijuht teha Taungoos meie passidest koopiaid, mida kontrollpunkti läbimise kiirendamiseks jagada. Juhtub aga nii, et elektrigeneraator ei lähe koopiamasina poes tööle ja hea üritus ebaõnnestub. Sõidame pealinna, Nay Pyi Taw suunas viivale teele ja seda mööda edasi pealinna poole.

Pealinn on täielik sürreaalsus – kõikjal käib vilgas ehitustöö ja tunne on selline, nagu toimuks see Disney stuudiote võtteplatsil. Püstitatud on Muraste „lollidemaa“ sarnased elamud, laiad, kuue- kuni kaheksarealised teed vingete ringteedega jne. Kõik teed on ehitatud betoonist, igal kilomeetril on mõni punt kohalikke, kes rohivad, kes krohvivad kelludega teede äärekive, kes teevad haljastust.

Ühel hetkel peab meid kinni kohalik politsei ja ütleb, et sõitsime kiiremini kui lubatud – hoolimata sellest, et kiirust ei mõõdetud ja kiirust piiravat märki ei ole, juht saab vist mingi trahvikviitungi. Meile ei taha ta sellest eriti pikalt rääkida, tundub, et bussijuhilt võeti ära ka load.

Ühes väiksemas asulas nimega Tatkon teeme peatuse – juht teeb meie passidest koopiad, lisaks parandatakse meie bussi. Meie hängime niisama, pildistame kohalikku melu ja käime turul. Oleme kohalike seas vähemalt sama suur vaatamisväärsus kui nemad meile ning ilmselt räägitakse siin asulas veel kaua, kuidas neli valget inimest turul käisid. Inimesed on siin tegelikult lahked ja vahetud. Pildistamise osas reeglina väga vastutulelikud, kipuvad ise poseerima ning oma uudishimu meie suhtes ei varja nad sugugi. Töö jäetakse seisma ning kogunetakse tänava äärde uudistama, kui mööda kõnnime. Aga niimoodi ohutust kaugusest vaadataksegi, ei mingit negatiivset reaktsiooni ega näiteks väljasirutatud kätt raha jaoks.

Suur tee viib LP-s sisalduva kaardi järgi välja Meiktilasse. Meiktilasse me siiski välja ei sõida, vaid läheme shortcut-ile – tee läheb nüüd eriti kitsaks ja viletsaks, õnneks on ta vähemalt suhteliselt sirge. Jõudes Meiktila – Inlay teele, selgub aga, et see ei ole mitte sugugi laiem. Algul on teekate veel enam-vähem, aga mida edasi, seda hullemaks läheb. Aukudega asfalt asendub munakivitee moodi asjandusega, kohati lihtsalt kruusaga - tee on kurviline ja auklik. Kui veel ka tõusud algavad, ei ole mõnel meist enam naljategemise tuju. Lisaks kohutav tolm, millega oleme kõik kaetud.

[maare] Tee on ikka tõesti päris hull, liigume keskmise kiirusega umbes 20 km/h. Kui algul vaatame, et linnulennult on päris vähe jäänud ja oleme peaaegu kohal, siis tegelikkuses on asi ka minu kõige halvematest mõtetest hullem. Ühel järsul tõusul sureb meie bussi mootor välja ja buss hakkab tagasi veerema. Bussijuht laseb sellel rahulikult toimuda, kuni tasasema kohani, aga meis tekitab see kõhedust. Siis hüppab juht välja, paneb bussi rataste taha kivid (mõtlesime enne, et miks on teede ääres nii palju ilusaid kive) ja pärast mitmendat katset buss õnneks käivitub.

Alustame uuesti sõitu mäkke, ent buss sureb jälle samas kohas, järsul tõusul välja, ning kui bussijuht seekord tagasi tagurdab, jääb ta ohtlikus kurvis täpselt keset teed. Ise läheb ta välja, jättes seejuures bussi ausõna peale, lootuses, et see ei hakka tagasi veerema. Jaak hüppab selle peale kohe oma esiuksest välja, meie loodame, et bussijuht leiab piisavalt kiiresti ratta alla kivi. Kolmandal katsel saame ilusasti üles, aga tundub, et lisaks meile lähevad krussi ka bussijuhi närvid, kes edasi rallib peamiselt esimese käiguga ja täistuuridel läbi aukude. Selle tee läbimine on tõeline elamus.

Lõpuks oleme aga kohal Kalaw-s. Superlahe, puhas, roheline linnake, mida veel pool kilomeetrit enne kohale jõudmist poleks uskunud, kui kõik oli tolmune ja räpane. Bussijuht viib meid alustuseks Eastern Paradise Motel juurde. aga selle vabad toad, ehkki soodsa hinnaga, meile siiski väga ei meeldi. Järgmiseks valikuks osutub Dream Villa Hotel Kalaw, milles toad ka võtame, suurte akende ja suurepärase vaate tõttu. Kaupleme ka hinda, lubadusega, et tuleme tagasiteel veel siia.

Üldiselt tundub olevat nii, et kuna saabume kohaliku saatjaga, pakutakse meile nagunii LPs kirjeldatuga võrreldes soodushinda. Hiljem selgub, et nii ongi – juht seletab, et kohalikud on omavahel moodustanud midagi kooperatiivi või ühise tegutsemise lepingu sarnast. Ja neis kohtades, kus meie ööbime, saab bussijuht tasuta ööbida.

Õhtul käime Everest Nepal Food Centre-is söömas, toit maitseb hästi. Kell 18:00 saame kokku oma homse trekkingu giidiga ja lepime kokku marsruudi ning hinna (4 USD inimene), mille järel teeme veel ühe tiiru Kalaw-s. Leiame ühe suurepärase stiiliga lehttaigna pirukate küpsetaja, kelle stiili iseloomustab pikk küüs, millega ta tainale õigesse kohta sälgu lõikab (kohapeal ei tundu üünelõige sugugi ebahügieeniline). Ostame poest ka Myanmar punast veini ja avastame veel paar lahedat kohta linnas. Õhtust magamajäämist „segab“ akende all olevast pagoodist kostev munkade laulmine. Hommikul vara plaanime minna turule.

+7 fotot