30.11.2008 vihmane New York [viimane päev New York-is]

[maare] Hommikupoole ööd ärkasin korraks üles, akna tagant kostis keskmiselt tugevale vihmasajule omaseid hääli. Hommikuks ei olnud olukord eriti palju muutunud, välja minnes avastasime boonuseks veel ka tugeva tuule.

Päevaplaan nägi välja järgmist: hommikupoole pidime meie Heitiga võtma ära B&H fotopoe, kuna olime sõber Randole lubanud sealt üht-teist tuua ja siis oli põhimõtteliselt vaba aeg, mille lootsime sisustada punase turismibussiga mööda linna sõites. Pärastlõunal muusikalikülastus ja siis koju. Asjad kokku ning lennujaama – jaa, sest hilisõhtul väljub juba lennuk Londoni suunas.

B&H fotopood (jällegi muidugi peaaegu meie kodu kõrval) oli omaette elamus. Heitil võttis esmalt kohu see vidinate hunnik silmad kirjuks, mina jälle uudistasin hoopis müüjaid. Kõik mehed ... ja enamus juudid – peanuppu ehtimas must pigimüts, habe ja khmm ... ma ei teagi, kas nimetada neid nüüd ülipikkadeks bakenbardideks või lihtsalt põsepatsideks. Igatahes olid need sagivad tegelased seal omaette vaatamisväärsus.

Aga müügisüsteem toimus seal kui õlitatult – müügisaali lae kohal rullteedel vurasid usinalt kaupa täis kastid. Kohe kui midagigi silmitsema jäin, oli mõni pigimütsiga noormees kohe kohal ja pakkus lahkesti abi. Paarikümne minuti jooksul ütlesin ilmselt kolmkümmend korda: „Tänan, ei. Ma lihtsalt vaatan“ :). Lõpuks olin sellisest müügitaktikast täitsa tüdinenud ja läksin Heiti selja taha kaema, mida ta seal leti juures nii tükk aega seletab. No mis ta ikka seletas, vaatasid koos teenindajaga vajalikke asju kokku. Lõpuks sai tellimus sisestatud ja peaaegu silmapilkselt oli kohale vuranud kast, kus kõik tellitud kaubad juba sees. Koos teenindajaga vaadati kaup üle ja kui Heiti hakkas krediitkaardiga vehkima, ütles vanahärra leti tagant, et maksta saab allkorrusel. Kaup saadeti kassa poole juba teele ja läksime meiegi. Ühe leti ääres toimus arveldamine ja järgmise juures ulatati juba kott koos kraamiga kätte. Superluks logistika!

Kui hommikut juba alata šoppamisega ja ilm ikka ei parane, tuleb veel šopata. Võtsime suuna lähedalasuva jalatsipoe suunas, kus ühe paari ostmisel sai teise 50 % soodsamalt. Sealt lahkusime ühe paari Skechers kingade ja saabastega, lisaks hunnik sokke juures. Nüüd oli vaja see kraam koju toimetada, et oleks mugavam bussile minna. Plaanis oli teha Uptown loop ehk uudistada ära Harlem, hüpata maha Central Parki juures ja jalutada siis Times Square suunas muusikalile.

Buss, nagu ma varem juba kirjutanud olen, oli kahekordne, pealt lahtine. Vihmase ilma puhul, tõsi küll, oli ülemisele korrusele miski ajutine katus peale tõmmatud. Aga see tilkus mitmest kohast läbi ja nii ei saanudki me esimeses valitud bussis ülesse istuma. All sõitmine aga tundus täiesti mõttetu – vaadet polnud ning lisaks olid bussiaknad mingi kirjaga kaetud, nii, et niigi vihmase ilma tõttu halb nähtavus muutus olematuks nähtavuseks. Central Parki juures kobisime sellest bussist välja, plaaniga leida üks mõnus kohvik või pubi, natuke süüa, võtta üks õlu või midagi ja siis uus buss, loodetavasti vabade kohtadega üleval korrusel.

Paraku väljusime bussist täpselt sellises kohas, kus polnud näha mitte ühte mõnusat ega vähem mõnusat kohvikut või pubi. Kõndisime veidi Central Parki serva ja pöörasime viimaks parki sisse.

Vihma ladistas mis hirmus ja soe just ei olnud ka. Muidu nii populaarne park oli peaaegu inimtühi. Ühte tervisejooksjat siiski nägime ja ühes kangialuses sättis ennast parasjagu mängima saksofonimängija ... huvitav, mis ta päevaseks teenistuseks küll sellise ilmaga võiks olla ... Lõbusõiduks mõeldud uhked valged tõllad, hobused ees, nägid selle halli ilmaga nukralt sorakad välja ning liuväli, mida eelmisel päeval kõrgelt olime märganud, oli paksu veekihiga kaetud. Kõik nägi välja selline nukker ja trööstitu. Siin-seal leidus märke sellest, et tegelikult on siin sagimist küllaga aga praegu oli kõik märg, hall ja üksik.

Vähese ajaga olime läbimärjad ja selgeks sai, et Harlemi ja Uptown uudistamine üldse, jääb meile järgmiseks New Yorki külastamise ajaks. Nagu ka peaaegu kohustuslikuna tundunud tervisejooks Central Parkis – sellise ilmaga ei olnud miski enam kohustuslik. Teiselt poolt parki hüppasime jälle „on“ ehk oma bussi ja sõitsime tagasi. Peale veidikest tormamist mööda märga linna leidsime lõpuks ühe toreda iiri pubi ja peale esimest siidrit / õlut läks päev juba paremaks :). Kell liikus sujuvalt muusikali aja poole aga meie otsustasime hoopis kõhutäie ja veel ühe joogi kasuks selles pubis – no me pole tegelikult suuremad muusikalisõbrad ka. Hiljem selgus, et muusikal oli ka Kirstil ja Jaagul jäänud järgmiseks korraks, sest mingil põhjusel ei õnnestunud neil olla õigel ajal õiges kohas et õigeid pileteid saada. Siis nad avastasidki, et see eelmise õhtu tore punane trepp oli tegelikult odavate piletite müügikoha katus – tagantjärgi ajas ikka täitsa naerma kuidas me seal otsas seisime ja kaelad õieli piletite ostukohta otsisime :). Nagu Eesti filmiklassika hulka kuuluvas „Mehed ei nuta“ filmi stseenis, kus mehed saarelt pääsemisteed otsivad ... „Peamine on leida paat!“ ... eks see fraas on juba ka omaette klassika.

Meie otsustasime kah toimida juba klassikaliselt NewYork-ilikult ehk mina veelkord poodlema. Macy´s siis veelkord. Mina leidsin lõpuks üles naiste pesuosakonna ja tegin sealseid riiuleid natuke kergemaks. Aga rohkem ei eriti midagi – seisin kaua Calvin Klein riieteosakonna juures ja juurdlesin, et kas peaks endale ostma siit midagi, lihtsalt et odav on. Õnneks tulin kähku mõistusele ja läbi meesteosakonna üleriiete kadalippu väljusime poest koos Heitiga võidukatena ja suhteliselt väikese kaubahulgaga. Kodu oli ju jälle siinsamas, tee peal tegime veel kerge eine ja oligi aeg viimanegi kotisuu sulgeda.

Koduvõtmed muuseas, pidime lihtsalt jätma korterisse ja ukse lahti. „someone will come soon after your leaving“ olime saanud juhised saabumisel. Nojah, kui nii siis nii. Tänavaid ummistas, nagu ikka New Yorkis, kollaste taksoautode mass. Ega siin peale turistibusside ja kollaste taksode väga teisi liiklusvahendeid ei olegi. Või tähendab on, aga ikka selges vähemuses. Taksode jaoks on ka eraldi peatused, kus sellise ilmaga rahvas murdu seisab, aga veidi neist eemal saab takso kätte ilma järjekorrata. Siis tuleb aga hoolikas olla, et sõiduraha täpselt kokku leppida – meie saime miski Mohammad juhitud kollase masina peale, kes alguses üritas poolnaljaga meid 150 USD eest lennujaama viia. Me ei mõistnud seda nalja ja käskisime auto seepeale kohe seisma jätta, mispeale nali lõppes ja hinnaks sai ikka 50 USD, nagu tulles. (Ametlikust peatusest võttes oleks ilmselt siis sõit käinud taksomeetri järgi ning hind vähe odavam tulnud.)

Lennujaam oli nagu ikka – meie saime boarding pass-idele jälle „SSSS“ märgid ning eraldi turvakontrolli. Edasi jäi ainult aega viita ja oodata. Lend läks küllalt hilja õhtul ning me suutsime vähemalt kolm baari sulgeda ja ühed viimased päris-Ameerika burksid teha, enne kui boarding-u aeg kätte jõudis. Ahjaa, ka siin püüdsime Kirsti eestvedamisel sama kohtade vahetamise trikki, mis meil siialennul suurepäraselt õnnestus, aga seekord saatis edu meid vaid poolenisti – Kirsti ja Jaak said enesele kohad varuväljapääsu juures aga meie pidime ikka leppima kahe keskmise istekohaga mitmeses reas.

Et väljas oli tuul ja vihm, hoiatas kapten kohe, et õhkutõus on veidi ebamugav, raputab rohkem ning turvavööde kinnihoidmise märk põleb veidi kauem. Ohjah ... oli küll ebamugav ja see silt jäi ikka väga kauaks põlema. Tunniks vist isegi. Lahendasin ristsõnu ja paaril korral tabas ikka paanikapoeg ka – vahtisin kael õieli, et millal stjuardessid siis ometi liigutama hakkavad – ehk millal siis tuleb kapteni sõnum, et nüüd on kõik rahulik – aga stjuardessid istusid ikka toolidel, rihmad kinni ja ootasid rahulikult.

Lõpuks ütles kapten, et soovitud kõrgust ei saagi halva ilma tõttu kätte ja turvavöid tuleb veel tunnikese kinni hoida. Stjuardessid hakkasid aga varsti tegutsema, söögist loobusin aga küsisin kaks veini, vaatasin mingit komöödiafilmi ja rahunesin vaikselt. Siis jäin magama ja ärkasin juba Londonis, märkamatult oli kätte jõudnud esimene detsember :).

© maare & heiti [page executed in 0.007 seconds]