[maare] Nagu varem öeldud, Empire State oli meie kodust kahe kvartali kaugusel. Ehk siis kõvemal Eesti mehel paar-kolm korda kiviga (kettaga) heita :). Peale hommikusööki seadsimegi sammud sinnapoole. Et torn on nii kõrge, siis otsustasime sinna kõigist teistest peamisest vaatamisväärustest esimesena minna, sest mine tea, millal võib pilve kiskuda ning siis pole tornist linna nähagi ja vastupidi. Ja lisaks oli küsimus ka järjekorras – teadsime nii mõndagi, kes mitu tundi oli tipulifti järjekorras seisnud, seega otsustasime kohe ära vaadata, misvärk selle sabaga on.

Peaaegu Empire State’ni jõudnud, peatas meid punase jopega müügimees, käes punase kahekordse bussi sildiga plakat ja taskust paistmas kaardimakseterminal. Otsustasime, et vaatame siis ära, mis ta pakub. Pakkumine polnudki halb: mitmeid erinevaid tuurivariante, päeval ja öösel, koos ja ilma peamiste vaatamisväärsustega: Empire State, Brooklyn, Vabadussammas jne. Meie valisime tuuri „All loops tour“ , kestvusega 48 tundi ja sisaldamas ka laevasõitu Vabadussamba juurde (ent mitte peatust samba juures) ja tuuri Hudsoni jõel, samuti Empire State piletit ning võimalust sõita punase kahekordse bussiga mööda linna hop on hop off stiilis. Hind oli 63 USD, tuur ise sellest vist 46, aga maksime lisaks piletite eest veel eespool nimetatud vaatamisväärustesse. Etteruttavalt võib öelda, et olime selle valikuga rahul, sest lisaks turismiatraktsioonide vahel sõitmisel, oli buss mugav lihtsalt linnas ringi liikumiseks.

Piletiostud tehtud kiirustasime Empire State poole – et siis võimalikult varakult sappa ja üles saaks. Äkki läheb ilm ka veel pilve ja ... aga ei olnudki mingit pikka saba. Noh olgu, natuke pidime turvajärjekorras seisma ja siis veel natuke kassajärjekorras, sest selgus, et meile müüdud pilet ei olnudki pilet ise vaid vautsher, mille eest saime pileti lunastada, ning lõpuks natuke liftijärjekorras ka. Aga kõik see võttis ilmselt alla tunni aega. Lifti ukse ees ja liftis oli mul ausalt öeldes natuke kõhe. Noh, kõigepealt seetõttu, et liftisaatjatel oli seljas samasugused vormid kui sellel Disneylandi Hollywood Tower liftilgi :). Ja siis veel see, et lift pani ju ühekorraga kaheksakümnendale korrusele välja! Siis tuli maha tulla, korraks ümber hoone ja uus lift viis veel kuus korrust kõrgemale.

Vaade sealt ülevalt oli päris lahe. Hoolimata trellidest ja klaasist sai päris toreda vaate sellele suurlinnale. Eemalt paistis ka Vabadussammas ja majadevahelt Central Park’i liuväli. Kaksiktornide auke ei olnud näha, need jäid teiste kõrgemate majade varjule. Isegi mõned tuvid kössitasid piirdeaia äärel – nii kõrgele olid viitsinud lennata!

Aga siis vaateplatvormile ring peale ning jälle alla. Võtsime lahtise katusega bussi ja läksime tuurile – suunaga Vabadussamba poole. Meie bussis osutus olema üliaktiivne, nalju pilduv noormees, kes ilmselgelt nautis oma esinemist. Buss oli piisavalt kõrge, et valgusfooride või teeviitade alt läbi sõites tekkis tahtmine pea allapoole tõmmata. Giid teadis muidugi ise täpselt, kui sirgeks ta oma kaela võib sirutada :). Vaade oli seega bussist suurepärane ja giidi juttu ka tore kuulata, sest ise ei oska ehk kõiki asju tähelegi panna. Aga prrrrr kui külm! Järjest külmemaks läks ja kui lõpuks jõudsime platsile, kust läks laev Vabadussamba juurde, olime päris kringlid! Sellegipoolest suundusime vaprate nägudega laevade väljumise suunas minekule.

Park, kus asus sadam, oli tulvil kotikaupmehi ja kellaärikaid, inimkujusid vabadussambast ja erinevaid suveniiride müügiputkasid. Ja oravaid :). Sellised toredad, koheva sabaga ja täitsa suured olid nad. Üsna julged ka – küllap harjunud inimeste käest toitu saama. Kirsti oskas kõige osavamalt nendega kõnelda ja mõni julgem tuli kohe päris ligi. Vahvad :).

Aga no alguses me ei saanud üldse aru, et miks keset platsi inimesed sabas seisid. Et midagi müüakse kuskil või? Hakkasime mööda saba minema ja mis selgus: saba tegi mitu looklevat kaart pargis ja lõpuks jõudis välja ... sinna kust laevad Vabadussamba juurde läksid. Uhh ... no see oli võrreldav Moskva Punase väljaku sabaga Lenini mausoleumi ees!

Õnneks selgus, et see laev, kuhu meie peale läksime, läks teisest kohast ja meie nii hullus sabas seisma ei pidanud. Meie läksime kollase veetaksoga, mis tõsi küll, Vabadussamba juures ei peatunud ja saarekesele me minna ei saanud, aga selle eest tegi veel lisatiiru Hudsoni jõel ja saime New Yorki imetleda jälle uue kandi pealt. Ei oskagi nüüd eriti kurvastada selle üle, et samba juurde saarele ei saanud – jõelt avanes suurepärane vaade ja nii pikka sabas seismist ei olnud nüüd küll see saarele minek väärt.

Nonii. Mis nüüd? Otsustasime seada sammud Hiinalinna (Chinatown) poole. Seal veeres hargnesime, sest esiteks oli tänaval vooriva rahvahulga tõttu neljakesi koos suht raske liikuda ja teiseks ei viitsinud me koos Kirsti ja Jaaguga sealseid poode kammida – nende eesmärgiks oli hankida endale esinemiseks vajalikku materjali ja no meil olid natuke teised huvid ka.

Hiinalinna rahvarohkus meid eriti ei paelunud ja nii otsustasime jalutada kodu poole tagasi. Heiti tahtis minna H&B fotopoodi ja minul oli kange huvi ära näha, et mida kujutab endast Macy’s – suur kaubamaja, kuhu mitmed sõbrad / tuttavad minna soovitasid. Noh, meie koduni oli kõigest umbes 44 kvartalit minna :). Aga selle eest nägime nüüd altvaates neid paiku, mida osaliselt enne bussipealt imetlenud olime. Mõnus oli tegelikult kõndida ja ringi vahtida, kuigi lõpuks väsisin päris ära.

Macy’s oli kohutav möll! Ikka selle suure shoppingufestivali tähe all. Poemüüjad olid eskalaatorite juurde pandud isegi liiklust reguleerima, sest muidu oleks ostjad vist omavahel küll rüselema hakanud. Kõige suurem möll oli alumistel korrustel, kus mänguasjade ja kinginännide osakond oli. Üleval oli vaiksem ... aga ega mul eriti viitsimist ei olnud, sõitsin niisama nende lahedate puust eskalaatoritega üles ja pärast alla ning sorisin niisama näpuotsaga riideid. B&H oli täna kinni olnud ja varsti saimegi Heitiga kokku.

Kerge õhtusöök ja siis veel koduteel läbi ühest poest, kus ma kummikuleti ääres korraks valvsuse kaotasin :). Lahkusime paari kummikutega siiski varsti sealt ja olimegi kodus. Toas, nagu ikka, käis kõigepealt kogutud saagi imetlemine ning ega kaua ei mallanud toas olla – õhtune siht oli Times Square oma kirevate valgusreklaamidega.

Times Square oli loomulikult samuti meie juurest nagu kiviga visata :). Uudistasime sealset melu ja vaatasime muusikaliteatrite kuulutusi. Noh, pisuke eesmärk oli ju ikka kuulsal Broadwayl vähemat üht sealset muusikali nautida. Neid pakuti igasuguseid: Lõvikuningast, West Side Story’ni välja. Aga mingit õiget piletimüügikohti nagu ei leidnud. Otsustasime pärast kodus netist otsida.

Mingi tore punase valgusega trepp oli keset väljakut – aru ei saanud mispärast, aga ronisime sinna otsa ja vahtisime / pildistasime õhtupimedust ja helklevaid reklaame. Alles järgmisel päeval hankis Jaak kuskilt infot, et sellesama trepi teisel pool küljest, altpoolt saigi odavalt viimase hetke pileteid muusikalidele osta :). Aga siis me seda veel ei teadnud, lonkisime veel veidi ringi ning läksime selleks õhtuks koju ära.

+8 fotot