19.11.2008 Everglades - Key West [126 miili mööda saari]

[maare] Homesteadi motelli hommikusöök valmistas meeldiva üllatuse. Ses mõttes, et USA-s üldiselt ei ole odavamat sorti motellides hommikusööki kas üldse, või siis pakutakse continental breakfast-i, mis tavaliselt koosneb lahustuvast kohvist, saiast ja igavesti säilivast tuumamoosist (või samasugusest muffinist). Seetõttu oli väga tore eest leida ka jogurtit ja puuvilju ning mahla. Pidasime seega päris pika hommikusöögi maha ja sorisime hotelli wifi-t kasutades veidi netis Key West majutusvõimalusi otsides. Lõpuks otsustasime (nagu peaaegu alati vist :)), et ah, lähme ja vaatame, mis kohapeal leidub :).

Enne Key West-i aga tahaks veel alligaatoreid näha ja nii pöörame autonina jällegi Everglades-i poole. Seekord siseneme parki Homesteadi lähedal oleva nn. peasissepääsu kaudu, kus asub ka Ernest Coe nimeline külastuskeskus. Uut sissepääsupiletit vaja osta ei ole, kuna eile lunastatud pilet (vist 12 USD või midagi sellist) kehtib veel 7 päeva. Külastuskeskuse meeste käest uurime natuke, et millist jalgrada võiks valida ning, et kus Flamingo nimelises külastuskeskuses neid roosasid linde näha võib.

Selgub, et Flamingo nimelises külastuskeskuses sellenimelisi linde üldse polegi, või kui on siis väga harva :). Aga parimad jalgrajad olevat siinsamas lähedal – Ahinga trail ja põneva nimega Gumbo Limbo trail. Noh, võtame siis need.

Jalgrajad ei osutu aga üldse nii põnevaks, kui loodetud. Jällegi on asfalttee metsa rajatud, esimese raja puhul on veel küll ka puidust sillatee tehtud, kuid see pole kuigi pikk ja rahvast on üsna ohtrasti. Ainukeseks vaatamisväärsuseks on lind, kes ei suuda oma noka küljest püütud kala enam lahti saada ja üks tee ääres vees olev alligaator, keda kõik turistid pildistavad ning kelle kohta Kirsti arvab, et see on kas juba surnud ja siia pildistamiseks pandud, või lihtsalt kinni seotud. Ahjaa ... tegelikult silmasime suuri kilpkonni ikka ka vees ujumas – kilpad olid ikka täitsa armsad :).

Gumbo Limbo rada oli lühike nagu eelminegi ja jällegi asfalttee, kuigi kitsuke. Noh, ilmselt selleks, et paksud ameeriklased saaksid oma elektriliste poekärudega selle läbi sõita, arvame. Püüame võtta ka hargneva ning veidi pikema raja aga puuduliku kaardi tõttu pöörame varsti tagasi ja olemegi selleks korraks valmis saanud.

Tegelikult on Everglades-i rahvuspargis teha küll ja küll. Selleks peab ainult aega varuma. Võimalik on ette võtta metsikumaid jalgsimatku, sõita paadiga ja teha ka päris pikki kanuu- või kajakimatku. Lisaks veel pakutakse mitmes kohas sõitu airboat-iga – see on see suure propelleriga paat, millega näiteks iga CSI Miami filmi alguses see punase peaga ja suure murekortsuga mees sõidab :). Kanuu- ja kajakiretked jäävad meil seekord tegemata, sest Jaak ei ole just väikeste paatide sõber ja meie siis solidaarsusest ka ei lähe. Pealegi kiire on ju koguaeg :) ja midagi jääb siis järgmisteks kordadeks ka. Airboat sõidu jätame ka ära, sest tegelikult seda päris rahvuspargi keskustes ei pakutagi, kuna paat pidavat tegema loodust ja loomi häirivat koledat müra, mida tõelised loodusesõbrad kindlasti taunivad. Las siis rahvuspargi asukatel olla meie sõidu võrra rohkem rahulik elu :).

Seega algab sõit Key West-i. Läheb jälle veidi soojemaks ja loodame, et teel, mõne key peal saame ka ujuda ja teha ühe mõnusa lõunasöögi värskete mereandidega :). Noh, autosse siis.

Tee Key West-i, ehk ühendriikide mandri osa kõige lõunapoolsemasse punkti, viib Florida City-st algav kõigest 126 miili pikkune maantee, mis ühendab kokku mitukümmend saarekest. Nojah, muigame seepeale natuke selle mandri-osa jutu peale – sest mandri osa teeb nendest saarekestest vaid neid ühendav maantee, mille pikim sild on kogunisti 7 miili pikk :). Teekond on aga sellegipoolest vaatamist-läbimist väärt ning teel teeme ka mitu peatust, et tutvuda näiteks raudteeehitajatele püstitatud mälestusmärgiga (see on siiani valmimata, kuna tornaado viis suure osa valmisehitatust minema ja palju mehi sai surma), vaadata kuidas kalastajatel näkkab ning lõpuks teha ka üks söök ... Nojah, värske mereanniroog jääb õhtut ootama, kuigi ka valitud Mehhiko restoranis on päris hea toit ja ülisuured portsud jällegi. Ka salatiportsud, mille meie Kirsti ja Jaaguga valime.

Key West on meeldiv üllatus. Mulle on mitmed senikäinud seda küllalt erinevalt kirjeldanud: küll pensakrite suvituskohana, küll raju kuurordina, küll veidi sellise friigiliku ja vabameelsema kohana. Mina jagan viimast muljet – Key West ning eriti selle keskus jätab mõnusa, pisikeste majadega vabameelse kuurorti mulje, kus ka gaypaarid on väga oodatud. Mõni hotell on näiteks lausa ainult samasooliste päralt – nii, et enne hotellivalikut ikka uurime, kuhu täpselt satume :). Pisikesed toredad hotellid on siin – valime lõpuks ühe välja, kus tore perenaine ja uhked, peatänavale avatud rõdudega toad. Perenaine muuseas teab ka Eestit, sest paar aastat tagasi olla Asta nimeline eestlane tema juures tööl olnud :). Hotell on meie tavalisest hinnast küll veidi kallim (vist 120 USD või nii) aga selle eest väga kena ja puhas. Noh, pärast muidugi selgub, et rõdud peatänavale muidugi tähendavad, et melu ja sõidukära kestavad pea öö läbi ja võimendub varahommikul ... aga seda saame alles hiljem teada.

Esialgu läheme aga uudistama ilmakuulsat ja paljureklaamitud Key West päikeseloojangut. Selleks tarbeks on ilmatu hulk rahvast end rannapromenaadi äärde seadnud ja osa seltskonda asutab paatidega teele. Loojang on tegelikult nagu loojang ikka, minu arvates on Eestimaa oma kordades ilusam, sest siinkandis sulpsab päike kaunis ruttu merre, kui Eestis samal ajal taevas mitu head hetke kauem loojanguvärvides velkleb. Ma ei saagi senini päris hästi aru, miks ma ei ole lugenud veel maailmakuulsatest lummavatest päikeseloojangutest Eestimaa randadel, muude maade omadest aga kuipalju. Võib olla muidugi on asi ka selles, et Eesti on mu kodu ja ma ei ole turistidele suunatud reklaamide sihtmärk?

Klõpsime siiski loojangust mitu pilti ja võtame osa rannapromenaadiäärsest melust. Küll siin on trikitajaid, žonglööre ja ühel-rattal-tuleloopijaid, rattamees, kes koos koeraga mööda maailma väntab ja teisigi asjamehi, kes siin endile elatist teenivad.

Kõnnime veel linnas ringi ja ehkki kõht on mehhiko restorani salatit täis, võtame siiski suuna söögikohani. Kirsti tahab ära maitsta Key West kuulsa laimikoogi ja mina ootan ikka oma värskeid mereande. Saangi – suure hunniku värsket tuunikala – nämm ... Poisid teevad mõned kohalikud, Key West õlled ja meie Kirstiga toredad kokteilid :) Pärast promeneerime oma kodurõdul koos mõningase rummikoksiga (nojah, tegelikult oleme juba mitu õhtut järjest unejoogiks rummikoolat pruukinud ... ) ja järgmise päeva tegevuste planeerimisega. Tore on ikka, see puhkus :).

+7 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.004 seconds]