[maare] Hommiku esimene atraktsioon oli Heiti fotoaparaadile akulaadijat müüva poe otsimine, kuna tundus, et mägedesuurusest juhtmehunnikust hoolimata oli just see maha ununenud (üsna reisi lõpus leidsin selle küll oma seljakotist ...) ja Heiti ponnistused ise laadijat ehitada ei kandnud seekord vilja (erinevalt Horvaatia reisist kus see neil Mamburiga koos sujuvalt välja tuli). RadioShack poest ostetud super-mega mitmefunktsionaalne laadija käes, sõitsime külastama üht kohaliku veinitehast – Eden Winery – lihtsalt et veinisõpradena uudistada, mida ja kuidas siin toodetakse. Teatavasti põhiline veinitootmine Ameerikas käib ikka Läänerannikul – Californias, kuid ka Floridas olid üksikud veinitehased olemas ja ühte neist siis suundusime.

Kohapeal selgus, et winery pole küll suletud, kuid praegu hetkel uusi veine juurde ei toodeta – kahe aasta järjestikused orkaanid ning vihm olid hävitanud kogu saagi ja mitte ainult – ka taimed ja viljapuud. Siiski, meile tehti 2.50 USD (üks inimene) eest veinidegustatsioon, kus saime maitsta vist seitset veini: kuivast viinamarjast väga magusa puuviljaveinini välja, mida perenaise sõnul on hea hõõgveiniks (hmm soojal maal) tarvitada :). Veinid polnud suurem asi aga, lõppeks ostsime siiski poolviisakusest kõige kuivema ära – hind poega võrreldes umbes kolmandiku kallim.

Meiega samal ajal viibinud kohalike paar loobus tasulisest degustatsioonist ja valis tasuta variandi, kus sai maitsta kõigi sortide asemel kahte enda poolt valitud – ja nemad valisid kaks kõige magusamat! Ostsid mõned ka veel kaasa :) – jaa meie veinimaitse oli nende omast tunduvalt erinev ...

Edasi ikka autosse (puhkus ju, aega pole :)) ja Everglades rahvuspargi poole mööda Fort Mayersi rannajoont ... Täitsa kena kohake ikka tundus. Lõpuks ometi oli soojemaks ka läinud ja tegime ühe kiire päikesevõtupeatuse kenal rannal. Siiski, hooaega polnud ja rahvast vähe, kohalikud rannaäärsed villad alles ootasid väljaüürimist. Ujumine jäi ka seekord ära, sest vesi oli ikka päris jahe ... Noh, Eestis oleks muidugi sellise temperatuuriga mõtlemata vette läinud aga siin ei ujunud keegi :). Vähemalt mõjusid päikesevannid minu lennukikonditsioneerist kähedale kurgule hästi.

Tublisti peale keskpäeva jõudsime Everglades rahvusparki. Sellel üüratult suurel alal paikneval rahvuspargil on üsna mitu sissepääsu ja alustuseks valisime Shark Valley nimelise külastuskeskuse. Seda peamiselt seepärast, et osa saada LP poolt soovitatud tuurist – nn. tram tour, mis pidavat olema eriti soovitatav, kui pargi külastuseks vähe aega on. Ameerikalikul kombel oli rahvuspargist läbi ehitatud korralik maantee, mille äärt ilmestasid sildid „crocodile crossing“ ja „panters“ :). Vahtisime kael õieli kahele poole teed, et kus need krokod siis õieti on ... kuni Jaak ühel hetkel hõiskas: „Kroks kurat! Ja ujub!“:).

Shark Valley pargiväravasse jõudsime viimasel hetkel. Tramm oli just väljumas ja saime napilt peale. Nojah ... esimesed paarsada meetrit tundus, et no kuulge ... nüüd oleme sattunud ikka tõelise paksu-saksa-turisti atraktsioonile ... sest tramm ise oli selline mitmevaguniga golfiauto moodi asjandus, mis sõitis jällegi keset parki rajatud asfaltteel :). Kogu seda üritust saatis giidi lakkamatu jutuvada ja – vaimukused, mis meie arvates just kõik mitte isegi muigama ei võtnud. Eriti kahju hakkas mul, kui nägime sellel teel mitmeid matkajaid jalgratastega – jah, see 24 kilomeetrine ring oleks ju tore just rattaga läbida olnud ju ...

... kuni nägime esimest alligaatorit pooleldi tee peal lebavat. Ja siis veel ja veel ... giid seletas, et õhtul tulevad nad tee peale sooje päikesevanne võtma. Mõni neist ei teinud sellist nägugi, et viitsiks tee pealt ära minna. Ee ... siin rattaga sõita nagu ei tahakski :). Ja pealegi saime oma liikurvahendi pealt teha hulgaliselt pilte nii alligaatoritest, kui ka lindudest – viimaseid kohtas tõesti igas suuruses ja värvis.

Giid selgitas tegelikult peagi, et ega alligaatorid inimesi toiduks ei tarvita, ning ei ole varmad ründama ka – seda tehakse ainult siis, kui inimene osutub ohuks tema pesale / poegadele – nagu enamus loomi ju tegelikult. Seega, rattasõit teel poleks sugugi ohtlikuks osutunud ja rahvuspargi keskusest laenutati selle tarbeks lausa rattaid ka. Aga olime juba valinud trammi. Noh, peab ütlema, et kõigest hoolimata oli giidi jutust ikka kasu ka – saime lisaks veel teada, mis vahe on alligaatoril ja krokodillil, kus viimaseid leida võib ja leidsime üles alligaatori pesa, nägime beebialligaatoreid ning saime üht-koma teist teada kohalikest linnuliikidest.

Et hakkas pimedaks minema ja park pandi kinni, sõitsime öömajale lähedalasuvasse, Homesteadi nimelisse linna. Sealne Florida Hotell osutus tegelikult tavaliseks ameerikalikuks motelliks, kus tubade uksed on otse hoovi. Peale kauplemist saime hinnaks 59 USD + tax, kahene tuba. Noh, toal polnud väga viga, veidike kulunud aga puhas. Kõrvalasuv Mario’s stakehouse oli aga väga lahe koht: suured praed, külmad joogid ja tore teenindaja. Täheldasime muuhulgas, et hispaania keelt jääb siinkandis järjest rohkem kõrva.

+5 fotot