04.02.2007 pühvlid ja imelised vaated [Toraja turul jm]

[heiti] Tänasest päevast tuli vist jälle selline, mida Maare nimetab „puhkuseks Heitiga”. Hommik algas küll suhteliselt rahulikult, ujumise ja hommikusöögiga, söögiks nagu ikka, toast, pannkook ja kohv. Kohv on vähemasti hea, mis pole ka ime, sest Torajate maa on täis kohviistandusi ja nende kohv üsnagi kuulus.

[maare] Pärast hommikusööki hääletame bemole ja sõidame turule. Turg toimub Bolus igal kuuendal päeval, sama on ka mujal ümbruskonnas, aga miks just kuuendal, seda unustasime küsida. Turu magnetiks on loomulikult pühvlite turg, mis oma territooriumilt on pea pool kogu turust. Pühvliturg tähendab palju loomi, kauplejaid ja põlvini soppa. Noh Heitil oli ju ka kohe vaja tee pealt kõrvale kõige suurema muda sisse pühvleid vaatama minna – mis tähendas, et hüppasime seal mättalt mättale ja kõõlusime mingite betooniribade peal, ise riskides kohe-kohe pulbitsevasse mudaauku kukkuda. Läks siiski õnneks. Kohalikud tatsasid seal muidugi paljajalu ja vaatasid meie akrobaatikaetendust muiates pealt – ega vist valge inimene väga tihti sinna sopa sisse kõõluma ei tule ka, enamus vaatab niisama eemalt teelt. Lisaks pühvlitele veel sead, kanad-kuked, toit, riided, käsitöö ja muu. Huvitav on vaadata turult lahkuvaid autosid, mootorrattaid, bemosid – kellel on mootorrattal siga, kus on seal lihtsalt kolm meest kukega. Tavaline on ka see, et bemos istuvad inimesed, kukk süles ... ja loomulikult ripuvad igal pool mingid kompsud, munarestidest ja rambutani kimpudest riisikottideni välja.

[heiti] Turu enam-vähem üle vaadanud, ostame kotti paar pakki komme ja hakkame otsima, kust leiaksime bemo, mis viiks meid Bori-sse. Nimelt otsustasime pikendada Periplusis soovitatud Deri – Tikala 6 ... 7 tunnilist matka veidi ja lisasime sellele mingi viiekilomeetrilise lõigu Bori – Deri ... ainult et ... nii umbes 400 meetrit tuleb tõusu lisaks. Igatahes kui pärast pikka, pikka matka ülesmäge Derisse jõuame, oleme üsna veendunud, et ilmselt teeme soovitusliku jalgsimatka osa bemoga.

Aga puhkus ja jook restoranis, Sangpiakpadangi lähedal, koos suurepärase vaatega orule teeb imet ja otsustame, et vähemalt algul jätkame jalgsimatka. Kuni Lemponi jätkub lauge tõus, siis aga keerab tee vaikselt allamäge ... ja millised megailusad vaated orule siit avanevad! Iga kilomeetri kohta on muidugi vähemalt üks küla ... koos küla lastega – kula-kula, bon-bon – kahest kaasavõetud kommikotist saab esimene üsna varsti otsa. Kui Lempost Batutumongani ja sealt edasi Panani on tee enam-vähem tasane, siis Panast Tikalasse langeme veidi üle poole kilomeetri ... saame sellise hoo sisse, et siis kui Tikala läbi, saame alles pidama :).

Selleks ajaks on jalad meil mõlemal täiesti ümarad, kõrvad umbes „kula-kuladest”, „bon-bonidest”, „helloudest” ja kõigest sellest vadinast täielik tüdimus. Õnneks saame bemole, mis toob meid Rantepaosse, kust võtame kohe kolmerattalise ja sõidame oma hotelli.

Väike ujumine, pesemine ja kuna kõht on koledasti tühi, siis tuleme tagasi Rantepaosse, juba tuttavasse restorani Riman. Võtame lisaks mie gorengile (praetud nuudlid krevettide ja kanaga) ja cap cay gorengile (praetud aedviljad krevettide ja kanaga) veel ühe Toraja special roa – sate kerban – grillitud pühvli vardad maapähkli kastmega ... osa toidust jääb igatahes alles, sest lõpuks ei mahu lihtsalt midagi enam sisse.

Nüüd oleme küll nii väsinud, et ei suuda enam ühelegi kohalike hõikele reageerida ... hääletame endid bemole ja tuleme hotelli.

+15 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.005 seconds]