03.02.2007 Tana Toraja - pulmad [traditsioonilised Tana Toraja külad ja pulmas]

[maare] Tänane hommik algas veidi enne kaheksat. Esmalt basseinivoor ja siis hommikusöök ning olimegi valmis tänaseks tuuriks. Joseph ootas meid juba koos autojuhiga – saime sõiduks väga korraliku džiibi moodi auto, kus jalgade alla olid pandud ajalehed, et me põrandat ei määriks :).

Alustasime kaljusse raiutud hauakoobaste vaatamisega ning sealt edasi sõitsime vaatama beebide matmispaika. Vanad Torajad matavad oma surnud koobastesse mägedes – kas naturaalsetesse või tehislikult raiututesse. Viimased on väga väikesed ja et sinna terve perekond kord mahuks, lagundavad nad surnukehi kriidi abil. Seda juba ammustest aegadest peale ning keegi ei tea, kust nad seda kunsti õppisid. Lapsed aga, kes on surnud enne, kui hambad hakkavad kasvama, pannakse elava puu sisse, auku, mis hiljem puu kasvades kinni kasvab. Puu peab olema selline, mille mahl on valge nagu emapiim ning algselt tehtava augu ees on palmipuust kate – kusjuures selle palmi mahlast, mille lehtedest on kate tehtud, nad hiljem palmiveini ei tee nagu nad iial ei kasuta selle puu puitu, mille sees beebide matmispaigad on. Lisaks õppisime tundma erinevaid bambuseliike ning külastasime ka looduslikke hauakambreid – koopaid, kus nägime ka originaal tau-tausid – need on puust elusuuruses tehtud kujud, kes valvavad hauakambreid. Originaalis ei ole neid palju järel, sest mitmed on varastatud ja seepärast hoitakse neid rohkem kodudes luku taga.

Kui kell hakkas 12 saama, alustasime ettevalmistustega pulmapeoks. kõigepealt sõitsime Josephi abikaasa poolt peetavast poekesest läbi, kus panime oma kingi (50 000 ruupiat) ümbrikusse ja suundusimegi pulmamajja.

Pulmi peetakse siinkandis vaid üks päev, mitte nii nagu matuseid, mille tseremoonia kestab mitu päeva. Vahe on veel ka selles, et kui matustele saab tulla peaaegu igaüks, siis pulma saad tulla siis, kui tunned kedagi, kes on kutsutud :). Seejuures on pulmakülaliste kutsumise õigus ka pruudi ja peigmehe vanematel, õdedel, vendadel ja tädidel ning onudel. Meie giid oli pruudi onu naaber ja kutsutud, seega sai ta meid kaasa võtta.

Olime sellel peol ka ainsad turistid ja seetõttu kohalikele umbes sama huvitavad kui nemad meile. Pulmade tarbeks oli pruudi maja ümber tehtud ajutised bambusest katusealused, kus siis külalised istusid – vähemalt 500 külalist on tavaline ja üks pulmapidu maksab sugulastele 20 miljoni ruupia ringis. Ajutised ehitised on samuti püstitatud kohalike abiga, kusjuures kohalikele ei maksta raha, nad töötavad lõunasöögi eest ning rohkem kui kella kümnest hommikul kella kolmeni päeval nad ei tööta – ülejäänud aja toimetavad siis oma kodus.

Külalised ootasid kannatlikult kuni pruutpaar kirikust tuli (nagu kristlus nõuab). Pruutneitsid olid rõivastunud kenadesse rahvuslikesse riietesse, kui pruut ja peigmees kirikust tulles kandsid tavalist musta ülikonda ja valget pruutkleiti nagu meiegi harjunud oleme. Lihtsalt kirikus ja kohalikus omavalitsuses, kus ametlik pool toimub, ei või kanda rahvarõivaid (loodan, et see komme muutub varsti, sest muidu on tõesti oht, et kohalik kultuur kaob). Pruutpaar võttis koos vanematega istet spetsiaalselt kaunistatud kohas ja meie võisime kõigest sellest rahulikult pilti teha. Peale tseremooniameistri kõnet läks pruutpaar riideid vahetama. Järgnesid pikad kõned onult, kohaliku omavalitsuse esindajalt ja kelleltki veel, mängis ka kohalik rahvamuusika ansambel. Lisaks toimus veel oksjon, mille käigus müüdi maha erinevaid sealiha tükke ja kehaosi, mille eest saadud raha läks kas kirikule või naisteühendusele, kes kogu siinseid tseremooniaid aitab ette valmistada.

Kui pruutpaar uuesti tuli rahvariietes, peeti söögipalve ja peale seda kõik tormasid söögilaudade ligi. Me ootasime ja vaatasime, et kas peale kohalike meile ka veel jäi. Hoolimata sellest, et kõik haarasid endale hunniku toitu, jäi meilegi veel. Saime maitsta ka kohalikku spetsialiteeti – bambusetorus küpsetatud liha, mille valmistamist eile matusel nägime. Peab ütlema, et kohalikud söögid ei ole liiga maitsvad, kuigi halvad nad ka e ole.

Peale sööki tõusid kõik kähku püsti, andsid oma annetuse ja raputasid, pruudi-peigmehe kätt ning lahkusid ruttu. Just vastupidiselt meie kombega, kus peaks peale sööki veel jääma ja jutustama. Meiegi surusime kätt (kusjuures pruut ja peigmees olid terve tseremoonia aja surmtõsised ning süüa nad ka ei tohtinud) ja läksime oma teed. See tähendas, et sõitsime tõelistesse Toraja-stiili küladesse kus nad oma puust erikujulistes majades elasid, nägime võrratuid maastikke, vaateid, inimesi ... päev täis emotsioone jälle.

Lõpuks oma hotellis jätsime hüvasti Josephiga, kuna homme läheme rändama omapäi. Kuid peab mainima, et Joseph on tõesti väärt giid ning saime tema kontaktandmed, nii et kui keegi on huvitatud, soovitame soojalt (www.geocities.com/torajatongan või yosephnus@yahoo.com või telefon +6 2813 4239 7528, mis ka tema veebilehel üleval). Joseph muidugi kutsus meid tagasi kuid pani südamele, et me mitte enam kahekesi ei tuleks :).

Õhtupoolikul mõnulesime basseinis ning maitsesime uusi kohalikke veine – tume tundus nagu arstirohi, valge vein on enam-vähem joodav, kuigi maitseb nagu kirsiliköör. Ostsime ka Bromo juurest tuttavat, põldmarja oma, mis kindlasti juua kannatab. Seejärel söök juba tuntud restoranis Rantepao keskuses, kus kohtasime tuttavaid hollandlasi. Nemad lähevad homme edasi väikestele Togian saarele Sulawesi põhjaosas – idee, mis pani meile pähe kärbse, mitte minna tagasi Javale vaid avastada muid kohti Indoneesias ... Praegu aga naudime ritsikate, konnade ja muude elusolendite hääli oma terrassil.

+23 fotot

© maare & heiti [page executed in 0.006 seconds]