[heiti] Hommikul äratab meid telefon juba kell 05:00. Maare keerab selle peale teist külge, mina panen kiiresti riidesse, pakin kotti veidi elektroonikat ja lukustan lahti meie toa ees seisvad jalgrattad. Kuna hotelli kutid lubasid eile õhtul, et päikesetõus peaks olema 5:45, siis pole mul just liiga palju aega, et läbida neli kilomeetrit ja 250 tõusumeetrit.

Alustan korraliku tempoga, aga pärast seda, kui teisel kilomeetril on pool kilomeetrit tõusu, kus jalgrattal rauad vasakul ja pidevalt tunne, et kukun kohe selili, siis võtan paar järsumat nukki ka kõndides. Üles jõudes on kell 5:45 – on veel pime ja ei saa aru, kus on lubatud 360° vaatetorn. Õnneks leidub üks varajase ärkamisega kohalik, kes viipab sõbralikult õiges suunas ja lisab juurde, et ärgu ma kiirustagu, päikese tõusuni, kell 6:45, on veel aega. Hmm ... küsin igaks juhuks, et palju siis praegu kell on ... 5.40 ... järelikult pole ma segi, kutt hotellist on lihtsalt tunniga eksinud ... no vahel on raske ka siinsest inglise keelest aru saada.

Ronin rahulikult mäetippu, kus ka mingisugune triangulatsioonitorni taoline asi. Umbes pool tundi hiljem hakkavad saabuma ka esimesed päikesetõusu huvilised. Selleks ajaks olen mina juba torniga põhjalikult tutvunud ja ka sellest aru saanud, millise külje peale tornis end sättida tasub. Uutel tulijatel pole aega enam nii põhjalikult asju läbi mõelda ja kõik üritavad suruda ennast idakülge, kus taevas juba uhkelt punane ... aga tegelikult paistavad tipud läbi pimeduse hoopis loodeküljel, kuhu siis tõusev päike peaks oma esimesed kiired saatma.

Päikesetõus on muidugi võrratu, kui ülejäänud inimesed tornis avastavad vastas küljel kuldseks muutuvad tipud, siis tekib üleval kerge tunglemine. Alles õhtul avastan, et fotoaparaadil on seaded mingil põhjusel paigast läinud ja kogu pildistamisseanss läheb tuksi ... vähemalt mina tean, milline see hommik oli ...

Allatulek tagasi hotelli, poolpiduste piduritega, pole nali ... kuna üles kihutades sain keha higiseks ja pärast seda külmetasin üle tunni tornis, siis ... külmast kanged näpud protestivad, kui pidurilinke tuleb kohati kõigest väest vajutada. Hotellile lähemale jõudes, allpool, on juba oluliselt soojem ning viimane tõusunukk hotelli ja keha saab jälle soojaks.

Maare kurdab, et ta pole pärast minu lahkumist magada saanud, kõigepealt hakkasid katuse all krabistama tuvid, siis algas lähedalasuvas kloostris palvus, mille peale üks meie hotelli koertest hakkas haukuma ja teine ulguma. Akna all asuval ehitusplatsil süütas keegi lõkke ja leek olla olnud nii suur, et Maarel olla olnud tunne, et kohe tuleb metsatulekahju. Lähen alla endale ja Maarele kohvi otsima. Selgub, et siin on saada ka erinevad hommikusöögi setid – midagi ei jää üle, Maarel jääb kohvi voodisse saamata, ajan ta hoopis alla, hommikusööki valima.

Pärast hommikusööki alustame tagasiteed Kathmandusse.

[maare] Meie esimeseks sihtkohaks on Sankhu, kuhu eeldatavasti on otsetee umbes viis kilomeetrit. Aga Heiti pakub nö huvitavamat varianti ehk seitsme kilomeetrist teekonda. Mina nõustun, sest Heiti lubab allamäge sõitu. Alustuseks ongi tee allamäge, asfalt on lõppenud ja ma olen tänulik, et me ei valinud ülemäge minekuks sedapidi ringi. Kohati on laskumised päris järsud aga hullu pole midagi, peatume, teeme pilti ilusatest orgudest ja väljas on mõnusalt soe. Ühel peatuskohal näen aga teede hargnemist, kust meie peame paremale minema. Selgelt on näha, et erinevalt vasakule suunduvast teest, paremale suunduv teeharu ei lange, vaid tõuseb ja päris järsult. Jõudnud lõpuks sinna teelahkmele, otsustan siiski, et no võtame selle siis ära ja otsus ei ole vale, sest tõusu on aga järsku tõusu suhteliselt vähe ja sellel teel kohtame mõnusaid vaateid ning sõidame läbi külade, kus kohtame kooliteel olevaid lapsi, külamehi aega viitmas, naisi töötamas ja muidu huvitavat külamiljööd. Peale umbes kolme kilomeetrit pöörame vasakule alla Sankhu poole Hakkab lubatud laskumine.

Laksumine Nepaalis, väikestel külavaheteedel aga ei ole tegelikult mingi kreemikoogi söömine. Alla läheb tõeline downhill rada – järsk ja kivine. Tegemist ei ole mitte tavalise munakiviteega vaid sellisega, mida siinmail nn asfalti aluseks laotakse, ehk siis teravate servadega kivid on laotud tihedalt üksteise vastu ning nii on saavutatud „kõvakattega“ tee. Tunnen sügavat puudust rattakingadest ja -kinnastest, sest jalad kipuvad laskumisel põrudes pedaalidelt libisema ja ratta leistangi katab kõva krobeline plastmass, mis minu peopesadega varsti põrutustel 1:0 teeb. Aga sellegipoolest on laskumine midagi sellist, mida ma enne kogenud ei ole ja tegelikkuses väga põnev ja nauditav. Olen veelkord tänulik, et tegime ringi just niipidi, ma ei taha mõelda sellele, kui oleksime pidanud siit üles sõitma.

Enne Sankhud jõuame väikesesse asulasse, kus tee ületab jõge, õigemini, mitte ei ületa, vaid läbib. Õnneks on veetase suhteliselt madal ja multispordi kogemused on siinkohal abiks ning erilist probleemi jõe läbimine ei tekita. Mina lähen küll ratas käekõrval, kartes jões olevaid kive (nagu ka ennist laskumisel, sest teravad kivid võivad rattakummile saatuslikuks saada ja kummiparandust pole siin kusagilt võtta) aga Heiti sõidab läbi jõe ja naudib olukorda.

Veel mõned lauged kilomeetrid ja olemegi Sankhus. Seal pidavat LP ja kaardi järgi olema üks eriti huvitav tempel. Linn on lahe, telliskiviteed ja iseenesest on tegemist vana Kathmandu-Lhasa vahelise kaubatee vahepunktiga. Veidi sarnane Bhaktapuriga aga viimane on turistide jaoks puhtamaks klanitud. Tempel, mida otsime, osutub olema tee ääres otse sissesõidul ja on küll kergelt varemetes aga siiski huvitav vaadata.

LP lubab, et Sankhust Kahtmandusse on mõnus kerge 20 kilomeetrine rattasõit, mis kergete mööndustega ka nii on. Sest laskumised vahelduvad mõningate tõusudega, kus kohati tulen rattalt maha aga muidu on tore sõit siiski. Kathamndu lähistel muutub liiklus järjest tihedamaks ja kõht tühjemaks. Teed on tolmused ja kärarikkad ning me ei leia kuidagi kohta, kus teha ühed mõnusad momod ja külm õlu. Viimaks siiski ühest kangialusest selline koht paistab ja sisse keerates satume tagahoovi, kus ilmselt asub kohalikele suunatud paremaklassiline söögikoht. Siin saame oma reisi senised parimad momod – köögiviljade ja kohaliku juust (paneer) täidisega. Lisaks veel üht- teist ja kõike mõistliku hinnaga. Uurime kaarti ning lähedal paistab olevat nn vaatamisväärsus: Boudhanath Stupa ehk koht mis peaks kuuluma maailma kultuuripärandi loetellu.

Selgub, et meie söögikoht ongi pea üle tee Boudhanath Stupast. Kohtume meile juba Nagarkoti hotellist tuttavate Hollandlastega, kes lukustavad oma jalgrattad tänava veerde ning samal ajal kui tüdrukud lähevad templeid avastava, jääb poiss valvesse. Uurime piletimüügist ja selgub, et saame ikkagi minna sisse koos ratastega ning lukustame need Boudanath Stupa sisehoovis ühe pingi külge. Teeme kombekohaselt päripäeva ringi ümber stuupa ning uudistame ümbrust. Boudanath tundub justkui eraldi linnak või oaas keset liikluskeerist ja tolmu – paarkümmend meetrit majade vahele ja satud teise maailma, kus stuupa ümber käivad palverännakut kohalikud palverändurid , kellest paljud on väidetavalt tiibeti immigrandid ning stuupa ise on ümbritsetud hotellide, poodide ja kohvikutega – seega ei puudu ka turistid. Tunnikese veedame siin.

Edasi jääb vaid umbes neli kilomeetrit hotelli lähedal asuvasse rattalaenutusse. Seda küll üha tihenevas liikluses kuid veendume, et jalgratas on siin linnas üsna kiire liikumisvahend ja seda peetaks täitsa päris liiklusvahendiks ka ehk jalgratturitega arvestatakse. Ühel umbes ristmikul püüame küll ristmikku ületada nagu jalakäijad, Heiti lipsab julge hundina kiiresti autode vahelt läbi aga mina jään toppama. Suurematel ristmikel on siin liiklusreguleerijad kuid parasjagu teeb reguleerija kellelgi trahvi ja ristmikku vallutab kaos. Tundub, et jalakäijad ei saagi kunagi üle tee. Lõpuks katkeb mu kannatus ja otsustan, olgu, ma olen ometi valge naine ja mind koos jalgrattaga ei tohi alla ajada. Alustan lihtsalt lakkamatus liiklusvoolus tee ületamist, tõstes käe sõidusuuna poole üles. Mõningase mööndusega lastakse mind läbi ja seejuures aitan üle tee ka mitmed kohalikud. Heiti pärast kommenteerib, et ma olla tulnud üle tee nagu Buddha ...

Veel mõned kiired kilomeetrid autode vahel ja olemegi tagasi rattalaenutuses. Ja siis hotellis. Oo. mis mõnu, soe dušš ja saame puhtaks reisitolmu paksu kihi alt. Läheme linna hängima ja kõigepealt ostame endale LP soovitatud reisibüroost Flights International lennupiletid Varanasi, sest alternatiiv on läbida eelmisega sarnane bussireis kestusega umbes 20 tundi. Seega, parem 50 minutit hirmu. Ja pealgi, saame endile Nepalis aega päev rohkem – õhusõit on ajavõit.

Õhtusöögi teeme juba tuttavas nö sisse tallatud kohas Og2K, kus hea internetiühendus ja võimalus vidinaid laadida. Otsime rongipileteid Varanasist Kalkutasse, sest 11.12 peaksime hiljemalt Kalkuttas olema. Internetist kahjuks paistab, et on olemas üks, 14 tundi sõitev rong, kuhu on saada ainult piletid sleepers klassis – mis tähendab sisuliselt meie platskaarti, aga India moodi, kuus inimest ühes vahes. Ühesõnaga, paras potentsiaalne 14 tunnine õudus. Uurime veel LPd ja leiame soovituse kohalikku reisibüroosse, kust saab ka India rongi- ja lennukipileteid uurida. See on õnneks veel avatud.

Seamegi sammud sinna poole. Asjalikud noormehed teatavad seal, et saab rongipileteid küll, aga see on nende kaudu väga kallis. No kuna meil palju valikuid ei ole (viimane variant on loobuda lennupiletitest Varanasisse ehk kirjutada need korstnasse) siis palume neil vähemalt uurida rongipiletite saadavust. Selgub, et saadaval on veel ühe rongi piletid, 3AC klassi, mis on põhimõtteliselt sarnane eelkirjeldatud sleepers klassile ning „boonuseks“ kestab see rongisõit 20 tundi. Ohkame ja laseme neil piletid (u 2000 Nepaali ruupiat tükk) välja kirjutada. Ei tea kuidas aga kuidagi leiutavad büroo kutid, et siiski läheb ka üks lend Varanasi ja Kalkutta vahel ja nii saame rongipiletite asemel hoopis lennukipiletite omanikuks. Tõsi, kaks korda kallimad, aga selle eest võidame peaaegu terve päeva Varanasis. Veelkord tundub, et õhusõit on ajavõit.

Õhtul hotellis teeme katset internetti ühenduda kuid tagajärjetult, sest linnast on vool läinud nagu tavaliselt ja sellel õhtul enam tagasi ei tulegi. Arvuti aku kooleb piltide vaatamise pealt ja blogipostitus jääb üles panemata.

+13 fotot