[heiti] Eile õhtul avastas Maare, et tegelikult on üks võimalikke ühepäevaseid jalgsimatku Shivapuri Rahvuspargi külastus, kus asub näiteks Nagi Gumba nunnaklooster ja muidugi Shivapuri, rahvuspargi kõrgeim tipp, 2 732 meetrit. Tundus täpselt paras matkapäev. Mind polnud vaja pikalt keelitada …

Hommikul võtame kohe hotelli eest takso ja sõidame 500 ruupia eest Budhanilkantha nimelisse külakesse, mille juures üks Shivapuri Rahvuspargi peasissekäikudest. Plaanime oma Kathmandu Valley Mountain Bikes & Hikes Map informatsiooni põhjal tõusta Budhanilkantha-st Nagi Gumba nunnakloostrisse ja sealt edasi mööda otseteed juba Shivapurile. LP hoiatab, et teed ei ole väga hästi leitavad ja soovitav on end varustada heade kaartide ja veel parem, kohaliku giidiga.

Võtame enne teele minekut Budhanilkantha-s, ühes kohalike söögikohas, väikese ampsu, mis koosneb pirukatest (kõige parem on kolmnurkne, aedviljatäidisega püramiid) ja nende piimaga teest, ning alustame teekonda. Kahjuks pole 1 : 50 000 mastaabis kaart mitte just kõige parem abimees õige, asulast väljuva teeotsa leidmiseks, eriti kui selle kaardi täpsus kohati tõsiselt soovida jätab. Üritan küsitleda kohalikke, aga need viipavad käega otse, ehk siis mööda suurt teed, mis kolm korda pikem, kui otsetee.

Üks tüüp võtab minult kaardi, uurib seda tõsise näoga ja teatab seejärel paatoslikult, et „tema nepaali kõige parem siinsete teede tundja on ja võib meile teejuhiks tulla“ ... saadan selle tegelase pikalt ja üritan edasi. Järgmine kutt, kellelt jälle teed küsin, näitab taaskord otse üles ja räägib, et peame tingimata läbi peavärava rahvusparki sisenema ja väravast pileti ostma. Loobun otsetee leidmise üritustest ning alustame teed ülesmäge.

Rahvuspargi sissepääsu juurde jõudes on tunne, nagu siseneks sõjaväeosa territooriumile, ostame piletid, á 250 ruupiat ja pääseme suurtest metallväravatest rahvusparki. Loeme läbi rahvuspargi heaperemeheliku kasutamise eeskirjad, kus näiteks keelatud tappa (just nimelt tappa) loomi ja linde, ning muud hoiatused. Peamine hoiatus, mis mulle meelde jääb on soovitus mitte liikuda rahvuspargis üksi, kuna siin pidavat ringi liikuma metsloomad (wild animals).

Rahvuspargi sissekäiguni jõudmine oli pea sama pikk teekond, kui oleks olnud Nagi Gumba-sse otse minek. Nüüd näitab viit Nagi Gumba-sse veel kolm kilomeetrit – loobume kloostrist ja otsustame alustuseks mäkke ronida, eks siis pärast näe, kas alla tuleme kloostri kaudu, või mõnd muud teed.

Otseteed mäkke me alustuseks ei leia ja liigume edasi mööda mäenõlva mööda kulgevat rada, sest kilomeeter hiljem peaks üles minema veel üks rada. Teine rada osutub trepiks, mis 1.3 kilomeetri jooksul üle 500 tõusumeetri võtab. Ega see treppi mööda tõusmine niisama kerge olegi, Maare initsiatiivil teeme vähemalt kümmekond peatust.

Õnneks saab iga trepp kunagi otsa ning jõuame matkarajale, kust tippu veel umbes kaks kilomeetrit ja 400 tõusumeetrit jääb. Rajal kohtame tervet hulka kohalikke, kes mõnda aega meiega sama teed astuvad. Maare küsib, et kas ma olen kuulnud midagi Nepaali pärismaalaste poolt röövitud välismaa turistidest, ning mina vastan, et veel enda teada ei ole. Tegelikult ei tundu Nepaallased vaenulikud ja mõnisada meetrit hiljem keeravad nemad harjalt alla, samas kui meie rada hakkab järsult tõusma. Raja viimane osa kulgeb mööda kive ja kaljusid, ronimise boonuseks on suurepärased vaated läbi puude Himaalaja mäeahelikule.

Künka tippu jõudes tõmbame veidi hinge ja otsustame, et tagasiteel võtame ikkagi ära selle Nagi Gumba. Alustame laskumist siis tipust ida suunas. Siia laskuv rada on oluliselt väiksem ja kohati kaob sootuks, on tegu, et õigel rajal püsida. Õnneks peame mööda mäeahelikku lõuna poole liikuma ja väga suurt eksimisvõimalust pole.

Laskumise algul on rajal metsikult suured sitahunnikud, meie oma ettekujutuses ei suuda välja mõelda, milline wild animal küll sellised hunnikud teeb. Alles poolel laskumisel saame selgust, kui tihedas metsas rahulikult mäletsevat lehma kohtame – see poleks minule küll pähe tulnud, keset metsa lehma kohata. Loomadega on siiski kehvasti, ainus põnevam hetk, kui mingi tume kogu hirmsa kiirusega metsa kaob, aga arvata on, et tegu polnud siiski mitte pantri, vaid näiteks ahviga.

Jõuame rajaristi, kus selgub, et alt tuleb hoopis suurem rada, mis kaardil vaevu märgatav. Hea, et me oma matkaringi teistpidi ei teinud, õiget rada tipp on pea võimatu märgata, seekord oli LP-l õigus. Leiame ka teeotsa, mis üles minnes leidmata jäi, see on samuti vaevumärgatav, pole mingi ime, et sellist me algul otsida ei osanud.

Viimane osa laskumisest Nagi Gumba nunnakloostrisse on üsna järsk. Jõuame kohale taaskord teenistuse ajal, Maare arutab, et kas meie kloostrikülastused on tõe poolest nii hästi ajastatud, või ongi siin kogu päev üks pikk teenistus. Nagi Gumbast saame taas kord mööda treppi alla laskuda, meiega seltsivad kaks koera, kes meid treppidel saadavad.

Otsetee leidmine on omaette tegu, see on jälle kinnikasvanud ja kaduv rada ning lisaks ülijärsk. Maare kirub rada maapõhja ja arvab, et parem oleks olnud teha see kolmekilomeetriline lisaring, aga alla me lõpuks jõuame ... ja koerad koos meiega. Meie teekonna viimases osas tuleb meil jalutada läbi majade õuede – teiselt poolt poleks me selle raja algust küll ise üles leidnud, siin võib kohalik giid olla vahel isegi hea mõte.

Esimeste majade juures jäävad koerad õnneks maha, meie võtame Budhanilkantha-st takso, seekord 300 ruupiaga ja tuleme ära Thamel-i. Otsustame esimese suurema nälja kustutada maitsvate momodega ja seame sammud eile avastatud kohalike restorani, Gilingche. Paar portsu aedviljatäidisega momosid ja külmad õlled teevad imet.

Pärast sööki leiame kõrvalasuvast pisikesest supermarketist jakijuustu. Juust on üle hulga aja nii hea, et õhtusöök jääbki söömata.

+1 foto