[maare] Meie etteaste võõrustajatele ja maja teistele külalistele algab aga hommikul, kui üllatame neid varakult rannale sörkima minnes. Ja mitte ainult – kuna on meri ja suhteliselt soe ilm, siis peame ikka ujuma ka minema. Ega vesi nüüd miski soe ei ole aga üsna ligidal Eesti suvisele temperatuurile Põhja-Eesti randades siiski. No nii 16 ... 17°C ikka. Hommikusööki sööme sealsamas hostelis, köögis on ju keetmiseks küpsetamiseks kõik vajalik olemas, ole ainult tore ja korista enda järelt ära. Selle tarvis on ka meeldetuletuseks lustlikud sildid kööki pandud. Kohvi on aga ühine ja seda saame endale niisama kallata.

Veinituure pole me aga veel piisavalt saanud ja nii läheme avastama Martinborough veinipiirkonda. Tegemist on siis Põhjasaare kuulsaima ja suurima piirkonnaga. Kohe Martinborough infopunktist saame kaardi, kus ka erinevate mõisate kirjeldused sees. Ega me siinsetest mõisatest midagi ei tea ja nii valime esmalt Ata Rangi, mille kohta on tutvustuses kirjas: „Martiborough külastamine nii, et Ata Rangi vahele jääb, võrdub Louvres käimisega ja Mona Lisa mitte nägemisega“. Aga värava taga selgub, et Ata Rangi on veel kinni ... valime järgmiseks väikese, Te Kairanga nimelise koha. Erinevalt Marlbourough’st küsitakse siin testimise eest 5 dollarit. Lisaks on meid võõrustanud tütarlaps natuke vähem suhtlemisaldis kuid suudab siiski Tautsile ühe uhke, valge veini kohta küllalt vana aastakäiguga rieslingu müüa.

Tiirutame ringi eesmärgiga leida üks mõnus, väike kohake. Pooljuhuslikult valime ühe kaardilt ja avastame koha, mis saab selle reisi toredaimaks veinimõisa elamuseks. Brodie Estate nimeline koht on kaardi peal märgitud aga selles kohas, kus mõis peaks asuma, ei ole tee ääres ühtki silti. Üks teeke siiski läheb ja otsustame siiski vaatama minna. Poolarglikult sõidame edasi ja jõuame kellegi hoovi.

Suure kaabuga mees, kes riietatud valgesse triiksärki ja samas lõhkistesse teksadesse, tuleb vastu. Kui küsime Brodie Estate järgi, saame teada, et oleme õiges kohas, ainult et veinimõis pole veel külalistele avatud. Mees aga on väga lahke ja kutsub siiski proovima veel vaatides valmivat eelmise aasta pino noir’d ja kohalikku oliivõli. Lahkelt seletab ta, et ostis selle koha neli aastat tagasi, kui nad koos naisega otsustasid Wellingtonist õpetajatöölt maale elama suunduda. Naine on tal kunstnik ja peatselt valmivast degustatsioonist lähebki uks tema ateljeesse, millele ta lahkesti pilgu heita lubab.

Õpetajahärra juhatab meid veinivalmistusruumi ja näitab, kuidas vein vaatides valmib, kuidas igapäevaselt temperatuuri jälgitakse ja laseb meile poolvalminud veni maitsmiseks ka. Selline väga tore tunne on siin olla, lahke pererahvas ja niisugune privaatne vastuvõtt – ehedus, mida senini siit maalt veel leidnud polnud. Veini muuseas valmistavad nad kuskil 600 pudelit aastas, seega poelettidele ei jagu ja enamus läheb tuttavate kaudu müügiks. Väikeste tegijatena ei suuda nad ka aasta-aastalt sarnast kvaliteeti pakkuda ja nii ennast suurelt väljapoole ei müügi. Ostame neilt siiski hea mitu veini kaasa ja eriti 2006 aastakäigu Pinot Noir on suurepärane. Samuti oliivõli, mille üks pudelike mul praegugi köögiriiulil seisab. Enne äraminekut vahetame veel meiliaadresse ning etteruttavalt võib öelda, et mõned head nädalad hiljem saame tervitusi teiselt poolt maakera e-maili teel.

Brodie Estate on päeva kõrghetk ning peale seda külastatud Ata Rangi veinimõis, see mida kaardil kõlavalt reklaamitakse, enam nii erilist muljet ei jäta. Siiski väga tore koht ja lahke vastuvõtt samuti. Lahkun sealt pisikese pudeli dessertveiniga – kingituseks vanematele Raplasse.

Päev on aga alles poolik ja peamiselt Kadi eestvõttel keerame autonina tagasi ranniku ehk Cape Palliser poole, sest üks kena rannikul kulgev tee on vaja ära uudistada. Vaated on tõesti imelised, ilm ilus ja rannikuvesi helesinine. Uudistame linnakest nimega Ngawi, kus kaluripaatide rannale tõmbamise tarbeks on rannal hulk eri suuruse ja kujuga buldoosereid. Need tunduvad külaelanikele väga tähtsad olevat, sest mitmed on kenasti värviliseks võõbatud ja mõnele on nimigi antud. Turnime mõõdukal moel nende otsas ja teeme pilti.

Teekonna lõpus on vaatamiseks mäenukil uhke majakas, Cape Palliser Lighthouse, mille juurde viib 250 trepiastet. Tegelikult on nii raamatus kirjas, lugemine läheb kõigil lõpuks sassi. Teele jääb veel hülgekoloonia (või on need merilõvid), kus peategelased külitavad uhkelt rannakaljudel ja meie asi on vaadata, et uudistades kogemata nende ja mere vahele ei satuks. Sest LP kirjutab, et sellisel juhul võivad nad rünnata, kui nende tee kaitsvatesse vetesse ära lõigatakse. Heiti satubki pildistamishoos kogemata ühest pirakast loomast natuke ettepoole ja saab kohe ähvardava urina osaliseks.

Päev kisub õhtusse ja meie sõidame tagasi. Õhtusöögi võtame väikelinnas, nimega Greytown. Söök on hea ja meie üllatuseks teab meid teenindanud kelner isegi Tallinna. Kohalikust toidupoest saame poejuhatajalt kingituseks kalendri ja regiooni kaardi – jah, siinsed inimesed on tõesti turistisõbralikud ning valmis pea alati soovitama, kuhu või mida vaatama minna.

Pimedas jõuame Wanganuisse – linna, kuhu eelmisel õhtul oleme broneerinud online bookingu kaudu toad kohta, nimega Alma Motor Lodge. Üldiselt olemegi siiamaani teinud enamuse broneeringuid eelmisel õhtul ja üle interneti, sest kuuele inimesele õhtul tuba saada on raskem kui kahele. Holidayguide on üks paremini kasutatavaid saite. Seekordne valik – Alma Motor Lodge on nagu on, veidi kulunud aga siiski puhas, võetud sai üks kahene ja üks neljane tuba ehk väike apartement kahe magamistoaga. Samal õhtul teen veel broneeringu Northgate Motor Lodge motelli, kus lubatakse gaasigrilli kasutamist ja basseini. Homme hommikul ootab meid ees „Puhkus Heitiga“ ehk Mount Taranaki vallutamine (kapten Cooki järgi Mount Egmont).

+15 fotot