[maare] Ilusat ilma ei ole Lõunasaar meie tarvis pikalt planeerinud. Hommikul on taevas jälle pilves ja tibab seenevihma. Suundun siiski ühele kergele jooksutiirule, sest siinse linna jõeäärne jooksu ja rattarada tahab ju ometi kasutamist.

Tänasele päevale on meil planeeritud sõit laevaga, mis meid ja meie autot Lõunasaarelt Põhjasaarele viib. Laev väljub Pictoni nimelisest linnakesest ja teel sinna võtame ära veel siinse suurima – Montana veinimõisa, mille toodangut Eestis on ehk kõige rohkem näha. Saame siin kerge tuuri osaliseks, kus Californiast pärit tüdruk tutvustab veinivalmistamise kunsti. Noh, midagi erilist see tuur endast ei kujutanud aga kuna Montana on ainuke veinimõis siinkandis, mis sellist tuuri korraldas, siis tuleb see ju ära proovida.

Pictoni teele jääb veel üks tore rannake koopaga, mida Ahvilaheks kutsutakse ja kus Tauts proovib lainetega võidu joosta. Lisaks jäävad rannaäärsest külakesest meelde majade ees olevad postkastid – igaüks neist lausa eraldi kunstiteos, ilmselt on külas moodsa kunsti festival toimunud.

Pictonist sõidame laevaga üle Cooki väina (jälle Cook) Põhjasaarele Wellingtoni. Laev on nagu Saaremaa praam, veidi siiski suurem ja korralikum, ning sõit kestab kolm ja pool tundi. Sellest ajast suure osa võtab aga väljumine Lõunasaare vetest ja sisenemine Põhjasaarele. Arvukate saarekest ja lahesoppide tõttu on laeva kiirus lihtsalt madal ja nii võtabki sõit aega. Aga ilm on Põhjasaarel ilus. Maailma kuklapoolel on ju kõik tagurpidi: lõunapool külmem ja põhjapool soojem, sest Põhjasaar on ju ekvaatorile lähemal. Kraanikausis pidi äravoolukeeregi teistpidi käima – Tauts olla järgi proovinud.

Avastame Wellingtoni. Sel ajal kui teised tutvuvad Te Papa muuseumi aaretega, uitame meie Heitiga linnas niisama ringi. Olen täitsa nõus Kadi ja Randoga, kes Wellingtoni kiidavad. Tundub selline tore ja teiste linnakestega võrreldes vabameelsem linn. Veidi nagu Amsterdami hingust on – eriti sadama läheduses ja linna keskel leitud jalakäijate tänavas, mis pubidega ääristatud. Seal võtame ka kerge eine ja väikse õlle / siidri. Elamine on meil seekord Kadi poolt ette broneeritud ja seda Wellingtonist veidi väljaspool, Plimmertoni nimelises linnakeses, mis on kena vaikne mereäärne linn, sisuliselt Wellingtoni eeslinn.

Moana Lodge, kus meie öömaja reserveeritud, on väga ilus puitmajake, kus tubadest avaneb maaliline vaade merele. Tegu on küll backpackers tüüpi hosteliga aga erinevalt tavalisest on siinne üldse mitte selline askeetlik nagu seni olen sarnastega kokku puutunud. Toad on ikka kahe-kolme peale jagamiseks ja vaadet ma juba kiitsin. Puhas, õdus ja korralik. Vahe tavalise hotelliga ainult see, et pesemisruumid ja WC on koridoril, aga needki on väga ilusad ja privaatsed.

Ja noh muidugi – sellist kommuuni õhkkonda on selles kohas äratuntavalt palju. Näiteks meie saabudes on seal parasjagu jagatud õhtusöök – ehk siis igaüks oli midagi toonud ja toitu valmistanud ning nüüd istuvad kõik külalised koos õue peal, lasevad söögil-joogil hea maitsta ja sotsialiseeruvad omavahel. Meid kutsutakse muidugi kohe kampa! Tõeliste introvertsete eestlastena eelistame meie Heitiga aga omaetteolekut ja peagi ühinevad meiega Kadi / Rando. See-eest Tauts ja Aili ühinevad teistega ja kogevad ilmselt esimest korda, mida tähendab seljakotireisijatena õhtu veetmine. Boonusena saavad nad osa kohalike sünnipäevapidustusest, mis päädib pesueht maoori tantsuetendusega. Kuuleme üleval toas, kuidas kogu rahvas all õues idasakslaste juhendamisel Laurentsiust laulab.

+11 fotot