[maare] Mees bussiga on hommikul õigel ajal kohal. Alustame pikka sõitu, eesmärgiks jõuda õhtul Taungoo nimelisse paika, kus ööbida, et siis jätkata teed Inle järve poole.

Teel külastame Bago’t ja sealseid vaatamisväärsusi, enamuses payad ja stuupad, üks lamav buda kah sekka. Nende külastamine on tasuline aga nn. „kombopilet“ maksab 10 dollarit.

Ühes pagoodis, Shwemawdaw Paya, satume peale nat-tantsule. Võõrale silmale paistab kõik väga kummaline, kõlava muusika saatel keerutavad ringi kirevates riietes tantsijad, samal ajal suitsetades ja pudelist viskit juues. Tantsude vaheajal jutustab üks neist kuulajatele midagi, millest meie küll midagi aru ei saa. Hiljem püüame oma autojuhilt veidi selle imeliku rituaali kohta uurida aga ega tema seletused eriti palju pilti selgemaks ei tee.

Birmas on tavapärane pakkuda enne mõnd tähtsat sündmust oma kaitsevaimule (nat) midagi, olgu siis rohelist kookospähklit, kolme kimpu banaane või mõnd riietuseset. See lepitamine vaimuga tehakse tavaliselt professionaalse meediumi (Nakadaw) poolt.

Tantsija on sageli riietatud peenesse punasesse siidi, lisaks punane pael ümber pea ja rindkere ning tihedalt sõlmitud punane sall. Tantsija, mees või naine, tantsib kandikul olevate annetustega lepitustantsu ja kordab seda kolm korda. Tantsuga samaaegselt laulab meedium rituaalseid laule 37 rahvuslikule ja ühele kohalikule natile (vaimule).

Algul on tants õrn ja muusika voolav. Tantsimise käigus keerab meedium end üles, tema hääl valjeneb, nagu ka muusika ja liigutuste intensiivsus. Ühinedes hingega jõuavad nii muusika kui tantsuliigutused jõulise finaalini.

Palav, sõidame Taungoo poole mööda inimtühja kaherealist maanteed, mis on valatud muide, betoonist. Korralikku kaarti meil pole aga Heiti GPS näitab justkui, et tegelik maantee läheb kilomeeter-paar kõrval, meie teega paralleelselt. Etteruttavalt võin öelda, et tegu ongi siinse kõige uuema teega, mis avati 2009 augustis ning ehitatud on see siis pealinna kolimise aktsiooniga seoses – seni ühendab see Yangoni pealinnaga, aga kavandatud on ka edasi. Et tee pole veel senini päris valmis, näitavad peale- ja mahasõidud: ka meie keerame maha jumal teab kuskohast, vahepeal nagu teed üldse ei ole. Kohati on tee peal ka teetöölised midagi tegemas. Hoiatussilte, „teetööd“, või muud sellist, muidugi ei ole – eks igaüks paneb ise tähele nagunii. Teetöölisteks, muuseas, on tavaliselt õblukesed naised, kes suuri raskeid kive pea peal hoitavates korvides tassivad.

Siinne liikluskultuur on muidugi päris kummaline. Alates näiteks sellest, et liiklus on siin parempoolne (st. nagu meil) aga autod on parempoolse rooliga. Põhjus peituvat jälle ühe valitsenud kindrali kapriisides: too näinud kunagi unes, et saab liiklusõnnetuses surma ning seepärast muutnud liikluse päevapealt ümber vasakpoolsest parempoolseks. Nii on tänini. Möödasõidu, eriti kitsamatel teedel, teeb see muidugi üsna keeruliseks ja seda eriti kaassõitja jaoks, kes tegelikult esimesena näeb, kas keegi vastu tuleb või ei, juht jõuab ju eessõitva auto varjust välja alles siis, kui auto on juba täielikult vastassuunas :).

Liiklusohutus ei paista ka olevat just kõrgeimal tasemel. Turvavööde kasutamisest ei ole mõtet rääkidagi ja seda, et teetööde puhul hoiatavat silte pole, juba kirjutasin. Aga täiesti tavaline on ka, et sellel suurel teel jalgrattur meile vastassuunavööndis, keset teed vastu sõidab – kujutage ise ette, kui keegi liigub teile jalgrattaga vastu keset Peterburi maanteed, sõites vastassuunas ja veel tee keskel :). Meie autojuht aga ei paista selliste situatsioonide üle üldse imestavat ning sõidab jalgratturile tähelepanu pööramata edasi. Siis veel koerad. Siinsed koerad on kõik ühte nägu: sellised vibalikud, umbes põlvekõrgused, peenikeste jalgade ja rotisabaga. Koledad ühesõnaga. Ja neid vedeleb igas võimatus ja võimalikus kohas maas ning loomulikult ei ole nad puudu ka maanteelt. Täiesti normaalne on, kui täiskiirusel läheneva auto eest jalutab läbi koer, kes signaali peale vaid korraks pead liigutab. Nii tähendabki siinsetel teedel liikumine pidevalt kiirendamist ja pidurdamist, vältimaks otsasõitu koertele, jalgratturitele ning mopeedimeestele, kes mõistagi mitmekesi ühel rattal keset teed sõidavad.

Eraldi väärib mainimist ka meie autojuhi sõidustiil :). Ei tea, kas ta on just eelmisel päeval pikemalt tripilt tulnud, on tal pohmell või muidu miski häda, igal juhul paaritunnise sõidu järel hakkab ta väga imelikke liigutusi tegema: raputab imelikult pead, katkub ennast juustest ja nagu Jaak eesistmel ütleb, et taob ennast rusikaga kuskile maksapiirkonda. Lisaks võtvat veel väikesest kotikesest mingit puru ja närivat seda. Uhh … vahepeal on päris õudne ja peame juba salakesi plaani paluda tal Heiti rooli lasta :). Peale selle ei paista ta üldse märkavat, kui mõni auto selja tagant läheneb ja näib ehmatavat, kui see mööda sõidab. Kurvides, ehkki need on lauged ja laial tühjal teel, pidurdab imelikult järsult …

Lõpuks me ei pea vastu ja palume väikest peatust (noh, et las puhkab vähe) ning peale seal joodud rummikoksi on kohe julgem sõita :). Tegelikult ei tundu järgnevatel päevadel enam meile tema sõidustiil nii hull – pigem saame aru, et ta sõidab hästi ettevaatlikult, isegi liiga ning juustekatkumist ja maksahaake me enam eriti ei tähelda :). Võib olla oli ta tookord tõesti väsinud.

Taungoo – siia jõuame õhtuhämaruses. LP kirjeldab seda linna kui lihtsalt vahepeatust pikal teel ja kus peale paari hotelli ja mõne söögikoha midagi eriti ei ole. Hoolimata sellest tundub meile Taungoo väga tore, vähemalt on seda meie hotell „Myanmar Beauty Guesthouse“. Meile Heitiga meenutab hotell Indoneesia reisi, kus Sulawesi saarel elasime sarnases kohas: puidust maja, mille verandalt avaneb lummav vaatepilt riisipõldudele. Toas on moskiitovõrguga kaetud voodi ning pererahvas pakub meile tervituseks laimimahla.

Aasialiku lahke teeninduse juurde kuulub siin ka see, et kohale jõudes saabuvad ei-tea-kust alati mitu tegelast, kes haaravad autost seljakoti ja tassivad tuppa. Siin on selleks meesterahvad aga mõnikord haarab seljakotist õbluke tüdruk – siis on eriti kohmetu tunne. Meie Kirstiga pole aasialiku teenindusega veel harjunud ja anname kotte tassinud poisile tippi – mida ta aga vist üldse ei oota. Pärast saame meeste käest riielda, et rikume kohalikud „turisti pannes“ ära.

Päike kaob siin kiirelt ning juba ongi pime. Tänavavalgustust Myanmaris väiksemates asulates pole, suuremates linnades küll, kuid elekter on tihti ära. Oleme selleks valmistunud, võtame kotist pealambid ning suundume õhtusöögile. Õhtusöögi teeme Happy nimelises hiina restoranis – toit on jälle suurepärane. Restoranist ostame kaasa ühe pudeli Mandalay rummi ja suundume Coca-Cola otsingutele. Kõnnime Taungoo peamisel tänaval siia-sinna, aga mida pole, on pood kus Coca-Colat müüakse. Isegi ühe diskoteegi leiame üles, kus kohalikud värviteleri taustal tantsivad (teate küll, videodisko :)) aga täna diskole siiski ei lähe. Pimedatel tänavatel on mõnus mäsu, läbisegi sõidavad teel autod, mootorrattad, jalgrattad, kõnnivad inimesed ja jooksevad koerad. Tuled põlevad vaid vähestel autodel ja helkurist ei ole muidugi keegi midagi kuulnud. Tekitame seega oma pealampidega kohalikes sügavat hämmeldust.

Lõpuks väntab pimeduses vastu meile hotellist tuttav poiss. Selline armas, naeratav aga tundub natuke kohtlasevõitu. Peame ta kinni, suuname pealambid näkku ja ütleme talle raha pihku surudes, et toogu meile kaks Coca-Colat. Kutt kissitab silmi, naeratab ja korrutab „tuu kokakolaa, tuu kokakolaa“ … ja näha on et ta ei saa aru, palju me täpselt seda koolat tahame. Võtame appi näpud ja tulemus on sama. Lõpuks taipab keegi oma näolambi poisilt kõrvale suunata ja kohe on pilt selgem! Olime poisile lihtsalt valgusvihku näkku suunates gestaapot teinud ja loomulikult ei saanud ta siis aru, mitut jooki me õieti tahame :). „tuu kokakolaa“ jääb reisi lõpuni omavaheliseks naljaks :).

Oma hotelli terrassil joome siis need kaks „kokakolaad“ koos Mandalay rummiga ära. Ei tea, kas rummist, või sisse võetud Malarone tabletist aga minu öö on suhteliselt õudne. Kõik mis sees, väljub sealt, kus tuligi ning hommikulgi on silmad veel pahupidi. Mandalay rummist edaspidi hoidume ja Malaronet ma ka enam ei võta. Järgmisele troopilisele reisile võtan kaasa järgiproovitud Lariami. Kuulujutud selle hullutavast või hallutsinatsioone tekitavast mõjust on täiesti alusetud.

+3 fotot